Mul on tunne, et avastasin eile midagi (väga) väärtuslikku. Kuigi selle olemasolust olin juba mõnda aega teadlik, ei olnud ma seda varem nii lähedalt näinud ega hoomanud selle väärtust. Olen justkui leidnud midagi, mida olen kaua otsinud, kuid mis on samas midagi veel erilisemat ja silmiavavamat kui lootnud olen. Lisaks selle olemuses peituvale väärtusele kätkeb see endas võrratut lisaväärtust, mis paneb mind käituma nii, et näen endas sellist potentsiaali, mis varem peidus ja nähtamatu oli. Ja see pani mind uskuma, et üks mu ammustest unistustest, millest ma enam isegi mõelda ei osanud, võib ühel päeval olla täiesti reaalne. Kohati justkui liiga hea...
Eile puutusin kokku ka ühe teise tükikesega oma minevikust, mida aeg-ajalt oma oleviks näha olen tahtnud. Kuid juba mõneminutilise kokkupuute järel leidsin, et olevikus ei oleks see üldse enam see. Naljakas on mõelda, et nii pikka aega mu sisemaailma unistuste ja meeldivate kujutluste osas paiknenud kujund viidi äkki mõne minuti jooksul teise - lihtsate mälestuste - osakonda üle :)
Hilisõhtul võttis kodus mind palavate tervitustega vastu ei keegi muu kui Tangel - keeras ja pööras end vasakule ja paremale, lehvitas sabaga, nuusutas üle mu suure koti ning näitas lahkelt teed majaukseni, millest ta pidas vajalikuks esimesena siseneda. Tuppa jõudnud, muutus ta juba vallatuks ja lõi mu käsivarrele hambad sisse. Kuigi ta on mind varem ka samasuguste perioodide (umbes üks kuu) tagant näinud, arvas ta seekord mind jälle nähes, et ta on vahepeal staatuseredelil minust ülespoole roninud ja lubas endale tavalisest rohkem. Aga sellest hoolimata saime temaga täna metsas ja mere ääres väga hästi läbi, lasime jää peal isegi koos lõbusalt liugu, kuigi oli näha, et püstijäämine tema jaoks sugugi kerge ei olnud.
No comments:
Post a Comment