Letsirk - pahupidi Kristel

Nüüd olen ma väsinud. Jõudsime Mariga pärast kaheksat Leenu juurest tagasi. Mari läks raadiosse ja mina püüdsin teleka antennijuhtme pikendusega toime tulla. See ei õnnestunud. Tuba oli segamini. Hakkasin õppima. Natukese aja pärast tuli alumine naaber ja küsis, kas saaksime ööseks vee kinni keerata, siis ta teaks hommikul lekke asukoha kohta järeldusi teha. Kuna me õiget kraani kohe üles ei leidnud ja seda köögist otsima läksime, nägi ta JÄLLE kui segamini meie tuba on. Pärast seda hakkasin jälle lugema. Lugemine läks aeglaselt. Enamasti keerlesid peas igasugused muud mõtted saadetuna päevakajaliste sündmustega seotud emotsioonidest. Siis helistas S. ja teatas, et sai täna onuks. Mind tabas hardumus ja loomulikult üllatus, kuna arvasin, et ta annab mulle teada kellegi lapseootele jäämisest. Püüdsin jälle õppida. Muud peas keerlevad mõtted tekitasid ühel ajal nii kurbust, kadedust, enesehaletsust kui ootusärevust, põnevust ja puhast rõõmu. Kurku tuli nutt, aga silma veel mitte. Mari tuli koju. Ta küsis igasuguseid küsimusi, millele tuimalt vastsin. Siis lõi ta oma põlve, kolks, vastu diivanit ära ja ütles tagasihoidliku "ai". Oli hetk vaikust. Siis hakkasin ma naerma ja naeruga ühines ka Mari, kes sujuvalt vannituppa toimetama läks. Lugesin paar rida ja hakkasin nutma. Mulle jõudis kohale - Karinit ei ole enam Tartus. Nüüd ei saa ma üsna tükk aega temaga lihtsalt korraks kokku saada, et talle näiteks mingit raamatut viia. Ei saa talt välja pigistada autosõite (mida ta enamasti vist siiski heal meelel teinud on), mille vältel anda ülevaade tähtsamast oma igapäevaelus ja uurida, mis temal ka teoksil on. Ei saa temaga koos naerdes jõuda taas tõdemusele, et vau, see õde on küll kümnesse (ja see tõdemus on tõdemus, mis igasuguste hädade puhul ikka ning jälle aitab ja lohutab). Teisest küljest on jällegi hiiglama põnev, et nad Austraaliasse lähevad. Täna neid selja- ja üleõlakottidega bussijaama poole kõndimas näha tähendas olla tunnistajaks ühe piraka seikluse algusele. See juba on midagi. See on midagi suurt!

Päevakangelasi on veel. Aga nendest ma veel ei räägi. Kindel on aga see, et nendega seonduv ei jäta mind külmaks ja üllatab mind emotsioonide ja reaksioonidega, mis minu puhul just sagedased ei ole.

Tuba on tegelikult ikka veel segamini. Ma ei saa aru, kuidas selline tühine igapäevasus ei mõista, et tema jaoks ei ole minus praegu ruumi. Ta nõuab ülearu mu tähelepanu ja aega olukorras, kus igasugused tühipaljad formaalsused mind tüütama kipuvad.