L. ja K. pulmapäev oli väga ilus - päike paistis ja oli soe. Väga soe. Seepärast otsustasin kingad palja jala otsa lükata. Nahale see aga ei meeldinud ja mõlema suure varba juurde tekkisid vesivillid.
Kuna ka pulmapäevale järgnenud päev oli väga soe, leidisin taas, et jalgu ei pea ümbritsema muu kui seelik ja kingad. Lisaks sellele valitses hinges kindel soov ja tahtmine õhtul tantsima minna. Tulemuseks oli vasaku jala vesivilli suurenemine. Kuna ma olen aeg-ajalt mõnusalt kohmakas, pidasin ma vajalikuks enne magamaminekut vasak jalg täpselt vesivilli koha pealt suure pauguga mööbli vastu ära lüüa. Toimus plahvatus.
Hommikul oli suure varba ümbrus veidi paistes. Vesivillile paigaldati plaaster, mis teel P. juurde jala küljest lahti tuli. Puiestee tänaval oli üks lõik kõnniteest liivane. Aja jooksul P.-l külas olles hakkas vesivill üha vähem ilus välja nägema, labajalg läks paiste ja sääres olid väikesed valud. 1220 nõustaja arvas selle peale, et oleks tark minna traumapunkti. Tarkade inimeste nõu on tark kuulda võtta.
Traumapunktis ilmutas end kraadiklaasil 37,7-kraadine palavik. Arst, heitnud paar pilku villile ja selle ümbrusele, leidis, et selle jala kallale peaks mõne terariistaga laskma kirurgi. Pärast mõningast ootamist lebasingi protseduuride toas pikali ja tegin nägusid (sest tuimestuse saamine oli vastik ja valus). Mõne aja pärast oli kirurg mu jalale eelmisest suurema augu sisse lõiganud, mina veidi nuuskpiiritust nuusutanud ja õde jala kinni sidunud. Ütlesin kirurgile "aitäh", krapsasin püsti ja tahtsin vaikselt minema hakata. Aga võta näpust - silme ette ilmusid väikesed mustad täpid ja laigud ning pidin uuesti pikali heitma. Paar korda kordus stseen "pikali-istuli-pikali". Lõpuks ma ei viitsinud seda enam jätkata ja ütlesin õele, et olen valmis minema. Jõudsin ilusasti kassase ja maksin rahagi ära ning rääkisin telefoni teel P.-ga. Üsna varsti tekkisid silme ette taas mustad täpid, siis väikesed laigud ja siis juba päris suured laigud. Õed küsisid, kas mul on paha. Vastus oli ilmselgelt "jah". Kahe õe toel jõudsin isegi veel teadvusel olles taas valgete linade ja kiledega voodile, kus sain jälle tegeleda nuuskpiirituse nuusutamisega. Teel nimetet voodini olin minestusele lähemal kui kunagi varem, mis oli iseenesest väga põnev, ehkki väga ebameeldiv. Vererõhk mõõdetuna kohe pärast voodile jõudmist oli 91/60. Tore oli see, et sinna ruumi võis T. mulle seltsiks tulla. Toredad olid ka õed, kes mu sinna tõid, ja L.-K. Selline seltskond muutus üsna kohe mõnusalt humoorikaks ning mõne aja möödudes võisime juba kodu poole minema hakata (ilma õdedeta).
Järgnes ööpäev, mil jalg tugevasti ja teravalt valutas, kui ma ei olnud mõnda aega valuvaigisteid krõbistanud.
Järgmisel päeval käisin perearsti juures, kellele mu jalg sugugi ei meeldinud ning kes seepärast soovitas mul järgmisel päeval uuesti kirurgi juurde minna. Läksin. Sel korral Tallinna Mustamäe haigla traumapunkti, kus vastuvõtuõde mulle selgeks tegi, et haige jalaga Tallinnasse ja sama murega teist korda traumapunkti tulla ei ole sugugi ilus. Haava vaatas üle ja sidus uuesti kinni tore ja naljaviskav kirurg.
Jalg oli kõvasti paistes veel mitu head päeva. Seepärast sain sel korral laulupidu vaid televisiooni vahendusel jälgida.
Nüüd, 10 päeva hiljem, on suur varvas veel kergelt paistes ja labajalg punetav. Haav on juba päris ilus. Käia saan iseseisvalt, parema jala peal hüppama enam ei pea.
Loo moraal: kanda mugavaid jalanõusid, vajadusel sokke jms, tekkinud vesivillidele paigaldada plaaster üsna varakult.
Tänusõnu jagan hea meelega L.-le ja K.-le, kes osutasid motoriseeritud transpordiabi, väga hea meelega T.-le, kes transportis mind lihasjõul ning tegi mu olemise uskumatult mugavaks ja toredaks ning organiseeris erinevateks puhkudeks appi oma toredaid ja heasüdamlikke tuttavaid.
Traumapunktis ilmutas end kraadiklaasil 37,7-kraadine palavik. Arst, heitnud paar pilku villile ja selle ümbrusele, leidis, et selle jala kallale peaks mõne terariistaga laskma kirurgi. Pärast mõningast ootamist lebasingi protseduuride toas pikali ja tegin nägusid (sest tuimestuse saamine oli vastik ja valus). Mõne aja pärast oli kirurg mu jalale eelmisest suurema augu sisse lõiganud, mina veidi nuuskpiiritust nuusutanud ja õde jala kinni sidunud. Ütlesin kirurgile "aitäh", krapsasin püsti ja tahtsin vaikselt minema hakata. Aga võta näpust - silme ette ilmusid väikesed mustad täpid ja laigud ning pidin uuesti pikali heitma. Paar korda kordus stseen "pikali-istuli-pikali". Lõpuks ma ei viitsinud seda enam jätkata ja ütlesin õele, et olen valmis minema. Jõudsin ilusasti kassase ja maksin rahagi ära ning rääkisin telefoni teel P.-ga. Üsna varsti tekkisid silme ette taas mustad täpid, siis väikesed laigud ja siis juba päris suured laigud. Õed küsisid, kas mul on paha. Vastus oli ilmselgelt "jah". Kahe õe toel jõudsin isegi veel teadvusel olles taas valgete linade ja kiledega voodile, kus sain jälle tegeleda nuuskpiirituse nuusutamisega. Teel nimetet voodini olin minestusele lähemal kui kunagi varem, mis oli iseenesest väga põnev, ehkki väga ebameeldiv. Vererõhk mõõdetuna kohe pärast voodile jõudmist oli 91/60. Tore oli see, et sinna ruumi võis T. mulle seltsiks tulla. Toredad olid ka õed, kes mu sinna tõid, ja L.-K. Selline seltskond muutus üsna kohe mõnusalt humoorikaks ning mõne aja möödudes võisime juba kodu poole minema hakata (ilma õdedeta).
Järgnes ööpäev, mil jalg tugevasti ja teravalt valutas, kui ma ei olnud mõnda aega valuvaigisteid krõbistanud.
Järgmisel päeval käisin perearsti juures, kellele mu jalg sugugi ei meeldinud ning kes seepärast soovitas mul järgmisel päeval uuesti kirurgi juurde minna. Läksin. Sel korral Tallinna Mustamäe haigla traumapunkti, kus vastuvõtuõde mulle selgeks tegi, et haige jalaga Tallinnasse ja sama murega teist korda traumapunkti tulla ei ole sugugi ilus. Haava vaatas üle ja sidus uuesti kinni tore ja naljaviskav kirurg.
Jalg oli kõvasti paistes veel mitu head päeva. Seepärast sain sel korral laulupidu vaid televisiooni vahendusel jälgida.
Nüüd, 10 päeva hiljem, on suur varvas veel kergelt paistes ja labajalg punetav. Haav on juba päris ilus. Käia saan iseseisvalt, parema jala peal hüppama enam ei pea.
Loo moraal: kanda mugavaid jalanõusid, vajadusel sokke jms, tekkinud vesivillidele paigaldada plaaster üsna varakult.
Tänusõnu jagan hea meelega L.-le ja K.-le, kes osutasid motoriseeritud transpordiabi, väga hea meelega T.-le, kes transportis mind lihasjõul ning tegi mu olemise uskumatult mugavaks ja toredaks ning organiseeris erinevateks puhkudeks appi oma toredaid ja heasüdamlikke tuttavaid.
No comments:
Post a Comment