Koduhoov

Nähes öösel kella 1 ajal kedagi puude varjus liikumas, võib märgata, kuidas keha läheb veidi pingesse ning võõra suhtes tekib umbusaldus ja isegi võib-olla väike põlgus. Ehkki oma kolmanda korruse rõdul viibides pole mõtet tema ees erilist hirmu tunda, ei ole tunne siiski kõige mugavam. Kui aga tuleb välja, et valguse kätte jõudes muutub see võõras hoopis tuttavaks, väga toredaks tuttavaks kujuks, poeb hinge heldimus ja kogu pinge kaob. Kuigi tema mind ei tea, tean mina teda väga hästi. Ta on see sama muheda ja mõnusa olemisega juba väärikas eas mees, kes meie rõdu all tihti laste ja oma koeraga jalgpalli mängib. Kompott tema mõtlikust, elutargast ja rahulikust kõnnakust, vaikselt tibutavast vihmast, tuulevaikusest ning rõõmsast ja rahulikust hoovist paneb tahtma minna teda teretama ning küsima, kuidas läheb. Justkui oleks ta mõni oma küla mees (näiteks U.), keda ma juba väikesest peale tean ja kelle seltskonnas on alati tore. Nii hästi võib mõjuda üks tuttav kuju, kes minu olemasolust tõenäoliselt mitte midagi ei tea. Nii palju kodusemaks võib üks inimene teha hoovi nelja paneelmaja vahel.