Esimesed muljed

Väga teistmoodi on olemine siin mu bangladeshi pere juures. Ei oska kohe sõnadesse pannagi.

Pere on väga tore. Isa/mees (A., hüüdnimega R.) töötab transpordiettevõttes ja ema/naine (R.) koolis keemiaõpetajana. A. ja R. on rõõmsad ja tasakaalukad mõistlikud inimesed, kelle kodu on äärmiselt läbimõeldult organiseeritud ning seeläbi alati puhas ja korras. Üks toredamatest lausetest, mida nende suust meie esimesel kokkusaamisel kuulsin, oli: "Kui Sina hoolitsed meie lapse eest, hoolitseme meie Sinu eest.". See iseloomustab hästi nende sõbralikku ja tähelepanelikku hoiakut minu suhtes. R. tegi mulle täna hommikul lõunaks isegi võileivad valmis! Süüa saan siin üldse nagu kuninga kass - poes käies võin endale söögiks valida, mida soovin. Ehkki ma omaette mõtlesin enne selgeks, et maiustusi ei hakka ma nende raha eest sööma, on mul meie ühisest poeskäigust siiski kapis suur šokolaad, kuna nad ise seda nii loomulikuks toidukorvi osaks pidasid. Hindan kõrgelt ka oma kanafileesid, tuunikalapurke, virsikupoolikukonserve ja croissante.

Perel on korteris ka üüriline - itaalia juurtega brasiillanna J., kes on õppinud psühholoogiat ja Brasiilias 10 aastat lastepsühholoogina töötanud.

Ümbruskond (New Southgate, 4. tsoon) näeb korralik välja ja Piccadilly metrooliini peatus asub korterist kiviviske kaugusel. Teise kivi saab visata Iiri pubi pihta, kus igal nädalavahetusel esineb mõni iiri muusik. Ja eks neid kive saab hea viskekäega inimene siin loopida veel mõnessegi huvitavasse kohta.

Kogu loo kangelannast L.-st rääkides võib uskuda, et ta on mind päris hästi omaks võtnud. Eile, mu esimesel päeval temaga üksi kodus olla, ei nutnud ta üldse, isegi siis mitte, kui A. ära läks. Täna ta nuttis korraks ainult siis, kui ma ta pead pesin ja kui ma talt piimapudeli käest ära võtsin, et teda riidesse panna.

Nagu mõned inimesed teavad, ei ole mul väikeste laste eest hoolitsemises mingit kogemust (sest mängimine ei lähe arvesse), samuti on mul üleüldse nendega väga vähe isiklikku kokkupuudet olnud. See avaldus kohe alguses selles, et ma suhtusin L.-sse kui väikest kasvu täiskasvanusse, kes ise otsustab, mida ta võib ja mida ei või, keda ei ole ilus millekski sundida, kes ise saab aru, miks millekski hea on jne. Päris koomiline mu meelest. Õnneks sai asjaolu, et tegemist on väikese alles areneva inimesega, mulle üsna kiiresti selgeks ja suutsin end natukene õigemale tasemele häälestada.

Ehk lühidalt öeldes on mul temaga üllatavalt hästi läinud ja nüüd ma ei tunnegi end ühe maailma kõige lapsekaugema ja -võhiklikuma inimesena. Mis ei tähenda siiski ka seda, et ma end oma uues rollis juba supermugavalt tunnen. Esiteks olen sunnitud oma pesamuna pehmetest mugavustest välja kolima (ehk täiskasvanuks saama) ja selline muutus on harjumist vajav muutus. Teiseks ei ole ma päris hästi selgeks saanud, mis on minu roll mänguajal, täpsemini öeldes, kui palju ja milliseid tegevusi talle koostegemiseks pakkuda ning millal lasta tal omaette mängida ja telekat vaadata.

Teise koomilise seigana tahan ära mainida (taas)avastuse iseenda kohta - minus lööb välja tubli esinemisärevus. Kui R.-le esmaspäeval ette näitasin, mida ma temalt pühapäeval õppisin, olin kogu aeg pinges ja hing oli ka pidevalt poolkinni. Kui piimapulbrit pudelisse panin, siis lusikas värises. Minu tähelepanu keskpunktis oli kogu aeg see, et ma ometi midagi valesti ei teeks. Samas kui ma kõiki neid asju omaette tegin, nautisin ja olin rõõmus ning keskendusin sellele, et teeksin kõik vajaliku ära. Sama kogesin näiteks ka raamatupoes oma esimestel tööpäevadel - kui keegi poetöötajaist mu kõrval seisis (et abiks olla), tegelesin rohkem punastamise ja värisemise kui meeldiva klienditeenindamisega, kuid kui klientidega üksi jäin, nautisin seltskonda ja raamatuid ning tegin, mida oskasin. Huumorit peab olema küll, aga sellised naljad ei ole tegelikult ammu enam naljakad!

Homme on juba vaba päev!