Inglismaale-tuleku eellugu

Oli 11.klass, kui kuulsin programmist "Euroopa Noored", mis süstis minusse suure hulga soovi ükspäev välismaatee jalge alla võtta. Sel hetkel valdas mind tahtmine juba kohe pärast keskkooli nelja tuule poole ajama panna, kuid mu tolleaegne hea kamraad L., kellega tegime kõike koos, oli kindel, et tema tahab ikka enne ülikooli minna. No ja nii tuligi siis koos ka ülikooli minna.

Terve ülikooliaja vältel pakitses hinges pidevalt pisikene tung mõnele võõrale maale minna, kuid rohkem valitses siiski soov vähemalt bakaaste kiiresti (mitte rohkem kui nominaalajaga) läbi teha. Kolmandal kursusel tekkis edasise elu suhtes kindel plaan - koolis õppimisest puhata. Selle täideviimiseks küpsesid peas kaks stsenaariumi: aastaks lihtsalt tööle minna ja selle kõrvalt natukene psühholoogiakirjandust tarbida või mõneks ajaks üle piiri minna. Viimane sisaldas kavatsust Austriasse või Belgiasse asuda. Mingil põhjusel, mida ma enam ei mäleta (võib-olla laiskus võimalusi uurida), ja põhjusel, et kohtusin T.-ga, sai teoks stsenaarium nr 1.

Mu Tartus-viibimise neljandal aastal tuli ja läks välismaa plaane veel. Aga mu uue kamraadi tõttu, kellega tahtsin samuti kõike koos teha, ei saanud ükski neist teoks.

Puhkamisaasta loomuliku jätkuna tuli hakata mõtteid taas ülikoolis õppimise lainele seadma. Avastus, et pean oma puhatud aasta tõttu ka edasiõppimise ajal õppelaenu tagasi maksma, pani mind aga tegema arvutusi täiskohaga statsionaarõppes õppimise kahjuks. Päevakorrale kerkis tegevusplaan, mille järgi oleksin otsinud uue töö ning õppinud avatud ülikoolis. Vastava töö leidmisega seotud ebaeduga seoses ja suutmatusest magistritöö plaaniga tegeleda langes ka avatud ülikooli astumine päevakorralt ära. Uus plaan oli eksternina mõningad ained võtta, et uuel sügisel lihtsam oleks ja selle võrra tööl käies raha saaks teenida. Olin paar nädalat isegi ekstern. Lisaks jätkasin tööotsinguid, kuid soovitud suurustele vastavat tööd ei tulnud või ei saanud.

Siis, ühel 2010. aasta oktoobrikuu laupäeva hommikul olin oma Uue tänava korteris duši all ja mõtlesin, mida küll teha. See, teine ja kolmas jooksid omavahel kokku ning äkki kõlas peas selgelt "välismaa?!". Tegin plusside ja miinuste kiired rehkendused ning otsustasin, et kui T. mu minekule vastu ei ole, siis võtangi jalad selga ja lähen. Sama päeva õhtul tegin oma soovid teatavaks ning mitmel heal põhjusel oli T. vastus toetav.

Riigi suhtes oli esimeseks valikuks Šveits. See tuli selle riigi vastu juba ammu tekkinud sümpaatiast, mis sündis esiteks heast kokkupuutest ühe šveitslasega ning asjaolust, et vähemalt piltide järgi on see lihtsalt väga ilus maa ja huvitav oma kolme peamise kultuuri poolest. Asjasse veidi kainet mõistust segades sai aga selgeks, et praktilises mõttes ei ole see üldse hea valik, kuna itaalia ja prantsuse keelt ei oska ma üldse ja saksa keelt suhtlemistasandil ka ei räägi. Et eesti keelt veel kusagil mujal maailmas laiemalt ei kasutata, tuli otsustamisel aluseks võtta inglise keel kui ainus keel peale eesti keele, mida kasutades suudan inimestega suhelda. Suunamärgiks inglise keel, oli sisemuses ainsaks loomulikuks vastuseks Inglismaa.

Raha pärast ma K. jaoks naljakal kombel kordagi ei muretsenud. Kuna plaanidesse oli sisse kirjutatud tööleidmine, ei tekitanud see minus lihtsalt mingeid küsimusi. Samuti ka selle tõttu, et ma ei kujutanud ette, kui palju raha enne minekut olemas võiks olla :) Õnneks tõi mu maa peale K. oma kogemustepagasi ja mõistlikkusega ning pani aru saama vajadusest enne reisimaasumist mingi hulk raha kokku koguda. Aga muretsema see mind ikka ei pannud. Ja ei olnud vajagi. Oli hoopis vaja natukene mõelda. Ja selle tulemusena sai mängu astuda vanaema, kelle abile toetudes rahaliselt kõik paika sai.

Esialgu oli, nagu mõnele teada, plaan koju naasta juuli alguses, et jõuda ülikooli sisse astuma ja tagasi kallite inimeste juurde.

Eestimaalt õhkutõusmiseks sai valitud 20. jaanuar odavamate lennupiletite tõttu ja K. ajagraafikuga sobimise eesmärgil.