Kivid ja kännud

Aeg-ajalt tunnen end tossikesena. Viimasel ajal on see juhtunud kolmel põhjusel:

1. Käisin siis neljapäeva hommikul kohvik-baar-restoranis (mis ilma mu enese kibedusetagi väärib tegelikult ainult lihtsa odava söögikoha nime) treeningtunde läbimas. Rääkisin ülemusega, kaks tundi jälgisin tegevust ja toimetasin natukene ning pärast seda istusin taas lauda, et ülemusega rääkida. Seekord oli lauas veel mingi mees, kellel seal ka nähtavasti mingi oluline positsioon on.
Ülemus ütles veel-mingile-mehele nii: "Vaata, meil on siin kena välimusega tüdruk, kes ei oska mitte midagi. Mida me temaga tegema peaksime?"
Ja heitis aknast välja pilgu, mis justkui tahtis kõneleda tema tarkusest, õiglustundest ja tähtsusest.
Veel-mingi-mees küsis ülemuselt: "Kas ta inglise keelt oskab?"
Veel-mingi-mees küsis minult: "Kas sa inglise keelt oskad?"
"Jah."
Ülemus, näol ilme, nagu ta oleks teinud kõva kaalumist nõudva otsuse, ütles mulle: "Ega meil tegelikult Sind siin vaja ei ole, aga ma saan aru, et sa tahad tööd teha, ning ainult sellepärast, et sa näed hea välja, anname sulle võimaluse laupäeval ja pühapäeval 8 tundi harjutada ja tööd teha, et näha, kas sulle veel tööd anda. Kuna sul ei ole mingit kogemust, saame sulle kummagi päeva eest pakkuda 25 naela."
Kuna 50 naela on rohkem kui mitte midagi (ehkki vaid veidi rohkem kui pool kohustuslikust miinimumpalgast) ja kaks päeva kogemust (selle tobeda kohvimasina kasutamises) ei jookse ka kunagi mööda külgi maha, võtsin pakkumise küll vastu, aga rõõmsaks mind see jutt just ei teinud. Tundsin end natukene aega isegi päris halvasti, sest minus lõi suure pauguga välja mu igipõline vähene eneseusk ja hakkas mind kohe suure hoolega närima.

2. Lisaks ülemuse sõnadele kummitasid mind ühe rahuliku ettekandja sõnad "rahune, ära muretse, igaüks teeb seda omamoodi" mu küsimuse peale, kuidas ikka seda piimavahtu tehakse. Kummitama jäid need sõnad mind sellepärast, et omaarust olin kohale läinud ülirahuliku, et mitte öelda ükskõiksena ning minu meelest see seal ka ei muutunud. Ettekandja sõnad aga panid mu arvama, et äkki ma olen niivõrd ärev inimene, et isegi, kui ma ise ärevust ei tunne, on see olemas ja hakkab teistele inimestele kergesti silma. Ja üleliigne ärevus pole ju just maailma parim asi.

3. Reede õhtul kella 7 ajal astusin oma kodu uksest välja ja möödusin trepil istunud teismelistest. Olnud pärast seda kakskümmend sammu astunud, nägin enda kõrvale veepommi maandumas ja mõtlesin: "Miks?!". Ning hetk hiljem maandus teine veepomm mulle pähe. Nii tobe! Mul oli kiire ja ma ei osanud midagi öelda, seepärast heitsin nende poole vaid kurja pilgu, mida nad ei näinud. Kui ma mõtlema jäin, mida ma oleksin siis võinud teha, ei tulnudki mingit head lahendust. Sest mu mõtlemine ei ole just kõige kiirem ja siin ei tea kunagi, mis sorti teismelistega tegu on - mõni võib päris ohtlik olla. Ja kujutasin ette, kuidas samasugune stsenaarium edaspidi muudkui korduma hakkab ning kuidas vastumeelsus veepommiga-vastu-pead-saamisest-tekkinud-alanduse suhtes teeb mind 23-aastaseks armetuks kiusatuks. Seejuures tekkis mul hea arusaamine lootusetuse- ja häbistatusetundest, mida võivad kogeda kiusatud koolilapsed.

*****

Õnneks ei häbenenud ma oma muredest ja nõrkustest siin-seal rääkida. Ja kuulsin tänu sellele huvitavaid lugusid ja lähenemisi.

1. ja 2. - esimesena rääkisin sellest söögikohast H.-le. H. kui mitmes erinevas kohas ettekandjana töötanud inimene teadis rääkida, et taolistes ettevõtetes on ülemused ja kaastöötajad tihti ebameeldivad ning nendega toimetulemiseks on kaks võimalust: ignoreerida või paika panna. Ta kirjeldas oma kogemust restoranis, kuhu ülemus kui H. sõber oli teda kedagi asendama kutsunud. Selleks ajaks oli H.-l küll juba ühes restoranis töötamise kogemus, kuid kuna igas kohas on korralduses midagi omamoodi, jäi ta oma esimesel päeval uues kohas koka meelest liiga kauaks ja liiga lolli näoga, taldrikud käes, kööki seisma. H. püüdis aga välja selgitada, mis toit on mis ja kuhu miski minema peab. Koka ebaviisaka märkuse peale sai H. kohe pahaseks ja ütles talle lõunamaalasliku temperamentsusega nii: "Sa tead väga hästi, et mul on siin restoranis esimene päev ja on arutu mult nõuda, et ma kohe kõike teaksin. Selle asemel, et minuga ülbe olla, tuleb sul mind aidata ja õpetada. Nüüd, kuna sa nii tobedalt käitusid, viid ise need toidud laudadesse ära."

Ma nüüd ei mäleta täpselt, kas see sama kokk või üks teine ühes teises restoranis, ütles ka ise midagi vastu ja nii nad ülbitsesid teineteisega mõnda aega. Ühel hetkel küsis pisikest kasvu H. suure koka käest, et mida too talle siis teeb, kui ta endale kindlaks jääb. "Tuled mulle kallale või?! Hea küll, tule siis, aga tea, et kui sa mind sõrmeotsagagi puudutad, ma võtan kahvli, lähen sellega su BMW kallale ja rikun selle ära. Ning kui sa peaksid sellest politseile teatama, on sinu tegu ikka hullem kui minu oma." Edaspidi H.-ga seal keegi ei õiendanud ja kokaga sai ta ka heaks sõbraks.

Esimeses restoranis, kus ta töötas, näitas keegi vanadest olijatest talle siuhti!, kuidas laudu ette valmistatakse ja palus H.-l sama järgi teha. H., kellel varasemad teadmised ja kogemused selle kohta puudusid, tegi üht-teist valesti. Vana olija muigas selle peale ülbelt ja imestas selle üle, kuidas H. nii lihtsa asjaga hakkama ei saa. Seepeale võttis mustkunstis kõva käsi H. taskust välja pastaka, tegi sellega lihtsa triki ja palus vanal olijal järgi teha. Vana olija ei saanud muidugi hakkama ja H. imestas siis kahekordselt vastu. Vana olija tõmbas tagasi.

H. ütleb, et tal on lihtne põhimõte - kõike, mida talle tehakse, teeb ta kahekordselt tagasi. Kui keegi on tema vastu sõbralik, on tema kahekordselt sõbralik, kui keegi on temaga ebaviisakas, on tema kahekordselt ebaviisakas. Pole paha. Selleks on tal ka head vahendid - enesekindlus, kiire mõtlemine, ausus ja õiglustunne.

H. headest mõtetest tasub välja tuua ka see, et ausaks tuleb jääda. Kuna H.-l ei olnud ettekandjana töötamise kogemust, läks ta esimesel päeval restorani tööle nii, et süda sees värises. Aga ta julges seda tunnistada ja välja näidata ning ütles kaastöötajatele, et ta soovib alguses neid lihtsalt jälgida ning et ilmselt on ta oma lollusega neile esialgu paras nuhtlus. Klientidele tunnistas ta ka viisakalt, et ta ei ole varem seda tööd teinud.

Samuti aitas H. mul ümber mõtestada ettekandja sõnu piimavahu tegemise kohta - ka muretu inimene võib kaastöötajatelt oma tööalast informatsiooni püüda hankida. Nii suure kaarega jõudsin nii lihtsa mõtteni :) Aga alati ju ei näegi seda, mis kohe nina ees on.

Ülejäänud, kellega ma sellest rääkisin, arvasid, et ülemuse sõnad ja pakkumine olid üsna/üle mõistuse totrad ning et ei ole mõtet sinna enam kohale minna. Ehkki ma veel laupäeva hommikulgi mõtlesin, et raha ja kohvimasina pärast laupäeval siiski lähen, läksin lõpuks ikkagi vaid menüüd tagasi viima ja ütlema, et ma pole huvitatud. Väärikus ja hea enesetunne said ikkagi tähtsamaks.

3. - R. ja A. olid kindlad, et sellistele pahadele lastele võib lihtsalt julgelt öelda, et selline käitumine ei ole vastuvõetav ning visaku nad oma sõpru veepommidega, kui tahavad. A. ütles, et neid ei ole vaja karta. Ehkki nad mõlemad teadsid ka rääkida, et ühed noored, kes pidevalt siin maja ees jõlguvad, suitsetavad marihuaanat. Nad pidavat kusagil mujal elama ning kuna keegi tõenäoliselt välja ei uuri, kus täpselt, julgevad nad siin lollusi teha.

D. arvas, et sellises olukorras on umbes kolm lahendusvarianti: mitte midagi öelda; neile jalaga nõrka kohta lüüa (millega kaasneb paratamatult käik politseijaoskonda); välja uurida, kus nad elavad, ja ühel õhtul sinna vägivaldsete kavatsustega kohale minna. Kuigi ma arvan, et veepommi viskamise pärast ta isegi seda kolmandat ette ei võtaks.

Kaks inimest, kellele seda veel mainisin, arvasid selle kohta poliitiliselt väga ebakorrektselt (ehk sisuliselt väga julmalt).

Viimastel variantidel on ka alus. Nimelt leidub siin piirkonnas (nagu ka paljudes muudes kohtades Inglismaal) palju inimesi, kes elavad juba mitmendat põlve töötu abirahast, on vähe koolis käinud ja ei ole kunagi tööd teinud. Oma üldse mitte väikese abiraha eest ostavad nad suuri telekaid ja muud kraami, mida siis laiskloomadena tarbida. Tihti ei hoolitse nad ka oma laste eest - ei jaga neile tähelepanu, vaid asju, ning lasevad neil kogu aeg ula peal olla. Sellised lapsed lähevad paratamatult käest ära ja on harjunud ilma pingutuseta kõike saama. Lisaks sellele, et pahategude korral nende vanemad neid ette ei võta, ei saa ka politsei midagi teha, kuna nad on vastutusele võtmiseks liiga noored. Viimane vähendab veelgi tavalistest põhjus-tagajärg seostest arusaamist ja sellest kasvab julgus pahategusid korda saata. Ei ole üldse harv ka see, et hooleta olevad lapsed satuvad pahasse seltskonda, uimastite küüsi ja taskus näiteks nuga kandma.

Võta Sa siis kinni, mida Sa võiksid 23-aastase rahumeelse, heade lahenduste olemasolusse uskuva ja mõningast eneseväärikust eviva naisterahvana teha, kui veepommiga vastu pead saad...