Demotivatsioon

Ma olen lausa pettunud ja pahane, et inimesed ei suuda üksteisega arvestada ja peavad paljuks üksteisele vastu tulla. Ja et vigadele osutatakse emotsioonitsedes või õelutsedes mitte edasiviivalt ja toetavalt. Tegelikult saan ma aru, et ju siis mõned ei oska, et võib-olla neil ei ole piisavalt jõudu, et tõenäoliselt on inimestel erinevad peidetud standardid, millest lähtudes paratamatult põrkutakse. Ja ausaks jäädes pean tunnistama, et olen isegi neis asjus kohutav olnud ja õudselt isekalt sõnu loopinud. Aga ikkagi olen pettunud, sest nüüd annan mina endast parima ja pean nägema, kuidas seda ei hinnata. Enesekeskne pettumus, mida vahel endale luban, sest vahel saab mul jõud otsa ja ma ei suuda kõikide vaatenurkadega arvestada.

See ettekandjatöö on iseenesest üllatavalt nauditav, eriti päevil, mil kõikidel kolleegidel on hea tuju. Teinekord on restoran aga kõige tobedam koht, kus olla, sest mõni terav ütlemine toob vihapisarad kurku ja halvab sujuva mõtlemise ning liikumisegi, mis on heaks soorituseks äärmiselt vajalikud. Vahel ma tahan selle peale lihtsalt öelda, et mõni inimene on nii loll (alati jääb võimalus, et see mõni olen ma ise).

Aga kokkuvõttes tuleb ikkagi tunnistada, et inimeste keskel on konfliktid paratamatud ja pole ka tark kõike nii hinge võtta. Aeg-ajalt võib keeruliste inimestega toimetulemist väljakutsenagi võtta ning vahel on see huvitav ja isegi lõbus. Kuid seejuures tuleb vist siiski endale truuks jääda ja lihtsalt lahkuda, kui jõupingutused tulemusi ei anna. Sest elu on liiga lühike, et seda mõttetute raskustega rikastada.

Unepuudus ei lase vahel inimene olla.

Elu on ikka ilus, kui erinevad valdkonnad on tasakaalus. Siis on jõudu ka väljakutsetele vastata. Ja mis minu jaoks kõige nauditavam - siis on tunne, et tõesti elad, suutes silma vaadata kõigele, mis ette tuleb. Vahel on see tasakaal nii mahlaselt kohal, aga vahel tuleb selle kättevõitlemiseks natukene maadelda. Eks see maadlus karastab ka mõnusalt. Jäägu vaid nii, et seks maadluseks jõudu jagub. Praegu ikka jagub.

Õnneks on olemas näiteks kuivšampoon ja hea muusika :P Ja koolilõpetamiste aeg, mul on päriselt kõigi lõpetajate ja nende perede-sõprade-sugulaste üle hea meel, see on nii lahe aeg :)

Veidi kahju on ka sellest, et kiire elutempo tõttu kannatab postituste kvaliteet (mitte et see rahulikemal aegadel nii võrratult hea on olnud). Ikka tahaksin ja on midagi öelda, kuid kirja saab see kõik natukene konarlikult ja toorelt. Antagu see mulle andeks. Ja ehk ongi nii ausam - konarliku (kuid üldjuhul siiski põneva) elukorralduse aegadel konarlikud postitused.