Ostsin neljapäeval endale uue jaki. Heategevuspoest 6 ja poole naelaga. Halli värvi, täpselt mulle sobiva kraega, täpselt mulle paras. Nii minu maitse järgi, et nimetan ta jakiks suure "j"-ga.
Reedel end rahvatantsutrenni minema seades panin loomulikult selga oma Jaki ning püüdsin seda teel olles iga peegelpinna pealt suure hoolega imetleda. Siin samas lähedal asuva juuksurisalongi suur aken näitas, kuidas Jakk kogu Kristeli-komplektiga sobib ja haaras mind sedavõrd, et unustasin täielikult tõsiasja, et olin parasjagu teed ületamas. Äkki kõlas autosignaal ja vaid mõni hetk hiljem vuhises minust mööda auto, mille juht mu pihta valju sõimu saatis. Õnneks signaalitas ta enne, kui olin ta sõidurajale jõudnud astuda. Mõned sekundid...
Nagu ikka sellised asjad mulle mõjuvad, paiskas see vahejuhtum mu sisemust natukene segi. Mitte kunagi varem ei olnud ma mõelnud, mis tunne võiks autoõnnetuses (milleski, mis statistiliselt kuidagi nii tavaline asi on) kannatadasaanu olla. Et aga see üsna kiiresti sõitnud auto minust päris lähedalt mööda sõitis ja ma peaaegu sellega kontaktis olin, käis mu kujutlusest üsna elavalt läbi selline kohutav ebamugavus, mida õrn inimolend võib kogeda, kui juhtub selline robustne sündmus nagu kokkupõrge kõva autoga.
Lugesin selle sündmuse piisavalt tõsiseks, et vaatenurka elu käsitlemisel vähemalt 150 kraadi muuta. Esmalt tõttasid minust läbi igasugused hirmud ja suur parandamatu lõhe ning kokkusobimatus igapäevase stabiilsuse ja igavikulise tähendusega sündmuste vahel. Igavikku vaadates tundus, et mitte millelgi elus ei ole kokkuvõttes mingit tähtsust.
Et aga elu kõiksuguste hävitavate tegurite olemasolu juures ikkagi visalt püsib ja isegi õitseb ning suurema tõenäosusega tuleb siiski pigem kaua elada kui vähe, võib ju sama hästi siiski mingi(d) mõtte(d) otsida ja antud aega isegi vabalt rahulikult nautida. Korraks sai mulle väga selgeks, millel elus on mingi olulisus ja millel tegelikult mitte. Nüüd on see selgus mu harjumuspärase virisejalikkuse, endas kahtlemise ja negatiivse mõtlemise tõttu natukene ähmastunud, kuid värske vaatenurga ja iidse tarkuse najal, et harjumusi saab muuta, tean seda ikka ja jälle uuesti kätte võidelda. Ning siis on veel toredam elada.
Eelnevaga seoses sündis ka mu eelmine postitus, et igaks juhuks saaks kiiresti öeldud kõige olulisem.
Eelnevaga samuti seoses otsustasin kokkuvõttes Jakile veel mõned plusspunktid jagada.
Olen väga tänulik, et mu idiootne edevus sel korral kalliks maksma ei läinud. Ja palun kõigi hoolijate ees vabandust, et nii ettevaatamatu olin, luban, et hoian end edaspidi hoolikamalt. Ning ilmtingimata palun teil endaga sama teha, mul on teid vaja!
No comments:
Post a Comment