Kodu ja igatsus

Palun luba katkematu lusti ja lillepeo kõrval ka väike härras sentiment esile tuua.

Nüüd ei möödu enam ühtki päeva, mil ma mitmeid kordi ei suuda ära oodata hetke, mil Eestisse jõuan. Nii kaua on juba eemal oldud. Käes on oktoober, ma tulin jaanuaris. Talv on möödas, kevad oli ära, suvi sai otsa. Juba on sügis. Varsti on jõulud. Kogu aeg mõtlen, et kaua ei ole veel jäänud. Aga ikkagi tundub see nii kaugel olevat. 20. detsember. Kaks ja pool kuud. Ja seda, et kaua ei ole veel jäänud, olen endale öelnud juba vähemalt 2 kuud.

Üle kõige igatsen ema ja isa, sest neile läheb kõige rohkem korda ja on tunda, et aja möödudes nende tähendus ei vähene. Ning niisama lahedad on nad ka. Eriti kõrgelt hindan neid nüüd, mil ühe väikese ilmakodaniku järele vaadates võin oma lapseeale mõeldes mõista (pigem vaid aimata), missugust vaeva on minu pärast nähtud ja kannatust üles näidatud ning millist kaasaelamist ja rõõmu kogetud. Eks ma siis kommenteerin täpsemalt, kui ise emaks juhtun saama, aga praegu tundub küll, et ei ole, ei ole kerge see lapsevanemaamet. Igal juhul väärib imetlust ja tänu, eelkõige järeltulijailt endilt. Nii et olge valmis, ema ja isa, ma tulen ja poen teile varsti kaissu!

Igatsus on suur ka K. ja Ü. järele, sest nad on lihtsalt vahvad tüübid. Ja eks neilegi läheb korda, kellele selgesti väljendunult, kellele aimatavalt.

Samuti kibelen juba vanaemale külla minna (kelle inimlikkus, mõtlemisviis ja elukogemus on alles hiljaaegu - paar aastat tagasi - avastatud aarded). Ning loooooooomulikult sõpru ja sugulasi näha!

Ega ma otseselt kogu Eestit ei igatsegi (vabandust, kui see ebaviisakalt kõlab), vaid ikka neid inimesi, kelle külge mu kodutunne on seotud. Ja teatud meelelaadi ning mõtteviisi ka. Mõningaid kohti ka, aga mitte ülearu palju. Midagi kindlasti veel. Aga olulisimad on siiski lähedased. Nemad panevad ka kõik muu elama ja annavad sellele tähenduse. Isegi kui nende panus ei ole otsene.

Ja teine suur igatsus on mul ka - Londoni-igatsus. Ainult 2 ja pool kuud veel! Need mööduvad ju lennates! Ja siis tuleb lahkuda sellest linnast, mida võin julgelt oma kodulinnaks hüüda, sest linnadest ongi see mulle kõige kodusem. Ehk sellepärast, et olen siin kuidagi endale tõestanud oma iseolemise võimet ja jõudnud selle juurde, kes ma ausalt olen, juletes sel lihtsalt olla lasta, seda eriliselt esile tõstmata või varjus hoida püüdmata. Olles lihtsalt teiste kõrval, mitte üleval- või allpool. Lisaks on London lihtsalt suurepäraselt huvitav! Jään tema ammendamatust mitmepalgelisusest ja avatusest ning sotsiaalsusest kindlasti puudust tundma.

Nii siis tundubki, et kõige parem on ikka seal, kus on koos see, kus ennast ei ole, ja see, kus oled. Ehk seal, mida ei ole olemas :) Või siis seal, mis tekib siis, kui ringi liikuda ja erinevaist paigust kokkuvõte teha. Või siis võiksin nüüd lihtsalt vait jääda.

Tegin suveniiri- ja jõulukingiostlemise otsad eile juba lahti ning ostsin Covent Gardenist ühe käevõru. Sest olen juba kaks korda unes näinud, et olen Eestis tagasi, aga ei ole mitte kellelegi mitte ühtegi kingitust kaasa toonud. Ja hakka siis ainult nende kingituste pärast tagasi sõitma! Mere ääres istudes kogusin kotti igaks juhuks ka mõned pisikesed kivid. Kui unesnähtu peaks tõesti tõeks saama, saan mõnele vähemalt tähtsa näoga Inglismaa kaldalt oma käega korjatud kivikese pihku pista.

Kokkuvõttes loodan vaid, et ma oma hardaid tundmusi ja mõtteid ülalseisva mulinaga ära ei soperdanud. Vahel on selline tunne, et mõni asi on parem ütlemata jätta, sest nende pühadust on raske sõnadega püüda ja süütu vallatu sädistamine võib kergesti suursugusteilt osa nende ilust röövida. Vahel on siiras silmavaatega käepigistus sügavaim ja liigutavaim, mida oma austuse märgiks anda saab.