Lumi lendleb kelmikalt siinsamas laterna all, vahel kihutabki,
kuid ometi on rahulikult vaikne.
Palju on autosid, suuri elu täis kortermaju ja erisuguseid jälgi.
Kuid mitte kedagi, kes neid praegu jätaks.
Justkui kuuluks see vaatepilt ainult mulle.
Ja hiljem on mälestused päris minu, ausalt välja teenitud,
ning jäävad alles ka siis, kui neid ei jaga,
jäävad samaks vaid siis, kui neid ei jaga.
Ehk oluline püsib siiski ka muutustes, kui osata hoida?
Sest parim on tavaliselt siis, kui saab jagada.
No comments:
Post a Comment