Eile ei saanud meist kumbki Londoni poole punuma pista. Mind takistas iiveldus ja kõhuvalu, mis mõnevõrra oli tõenäoliselt tingitud sellisest paksemat ja ilmselt rasvasemat sorti piimatootest, mis on siin vist kõige lähedasem keefirile, et kama teha. Maitse oli iseenesest huvitav, aga üldmulje jäi selline rammus. K. otsustas aga minemata jätta solidaarsusest ja tõsiaasjast, et ta oleks nagunii liiga hilja kohale jõudnud.
Niisiis viis rong meid Londonisse hoopis täna. Sõidu jooksul kirusime (üleüldisi) lollusi ja vaidlesime. Lisaks sellele käisin ma K.-le närvidele oma järjekordsete ennatlike ja tooreste Inglismaa-elu kohta käivate järelduste ning tähelepanekutega, mis kukkusid päeva edenedes iseenesest nagunii ümber.
Olles pealinna jõudnud, tegi K. kohe hullumeelse kulutuse ja ostis mulle sünnipäevaks London Eye pileti. Nägin palju ja kaugele.
Seejärel sõitsime bussiga K. hosteli juurde ning vahetult pärast seda sisenesime Hyde Park'i, kus laenutasime kaks jalgratast ning tegime vändates väikese tiiru. Oli külm. Nägime suurematsorti pruunikashalle oravaid.
Siis viis tee meid Notting Hilli, mis on minu meelest tõeliselt ilus ja seetõttu ei oleks ma sugugi vastu seal soodsa ja hea elamispinna leidmisele. Meie käigu eesmärk oli jõuda raamatupoodi The Travel Bookshop, kus Hugh Grant ja Julia Roberts on koos filmi teinud (Notting Hill). Leidsime poe üles ja tegime selle eest paar iseendast mõistetavat turistiklõpsu. Sees käisime ka.
Raha kulutasime kohvi ja mõningase hambaaluse peale. Siis viis tee meid lahku - mind bussiga rongijaama ning K.-d jalgadega hostelisse.
Lahe linn see London - suur, ilus ja kirju. Kuigi pimedas oli natukene hirmutav ka. Aga eks see ole väikese maatüdruku asi suures linnas alguses natukene hirmust väriseda.
Inglismaa kohta vahelduseks nii palju, et vaatamisel võib üsna kohe silma hakata mõningane lahknevus tähelepanus, mida osutatakse võõrastele inimestele, ja hoolivuses, mida näidatakse üles ühiskasutuses olevate asjade suhtes. Viimane näib üldises plaanis olevat üsna puhas ükskõiksus, esimene aga midagi kõrgeklassilist. Päris tihti võib näiteks maas näha prügi (mis on ehk küll mõningases seoses prügikastide arvuga, mida mu silm on suutnud märgata või üles leida).
Lõpetuseks tahaksin imestada selle üle, kui palju abivalmis või lihtsalt mu tegemiste suhtes uudishimulikke ja hästi meelestatud eesti inimesi ma enda lähedal näen. Eriti on nad end näidanud seoses mu siiatulekuga. On terve hulk neid, kes näitavad üles valmidust oma kogemustega tuttavaid mu jaoks küsitleda, kes on seda täiesti mainimata juba teinud ning kes tunnevad huvi, millal, kus ja kuidas ma olen. Eriti tooksin välja vanaema, K. ja A., kes on mulle lisaks eelmainitule veel eriteeneid osutanud. Palju tänu neile ja teistele!
No comments:
Post a Comment