Seisak

Võib nentida, et praegu ei ole töö leidmise osas midagi erku toimunud. Olen päris paljudesse kohtadesse kandideerinud, kuid tagasisidet saanud vaid kolmest, mille hulgas oli ka ainult üks positiivne vastus, mis intervjuuni siiski ei viinud. Kuid see kõik on ka loomulik ja tavaline, sest töökuulutusi, mida mina vaatan, on harilikult vaadanud veel keskmiselt 10 000 inimest. Mille tõttu ei olnud näiteks positiivne ka üks kolmest vastusest, mille sain - kandideerinute tõeliselt suure arvu tõttu jäi mu CV vaatluse alt lihtsalt välja. Pole hullu.

Ma siis mõtlesin, et võib-olla ei ole tõesti kõige targem just Londonisse tööd otsida, ja vaatasin ka teiste piirkondade kuulutusi. Küllaltki Londoni lähedal asuvates piirkondades on mind huvitavate kuulutuste vaatamiste arv keskmiselt 200. Tundub parem. Aga kandideerida ei ole ma veel jõudnud, sest haigus on mind voodisse tõmmanud ja eriti ei jaksa tegeleda.

Inglismaaga tutvumise rindel läheb aga paremini. Neljapäeval, Mozart'i sünniaastapäeval (27. jaanuril), käisin Londonis. Tutvusin K.-ga koos Buckinghami palee, Trafalgar Square'i, Soho ja Hiinalinnaga. Käisime mu tähtsa päeva auks ühes hiina toidu söögikohas söömas, kus sai 8.50 eest süüa nii palju, kui kõhtu mahtus (alles ei tohtinud jätta, sest muidu oleks raha juurde küsitud). Mahtus päris palju ja hea oli ka.

Pühapäeval käisime A. ja J.-ga Eastbourne'i lähedal asuvas Seven Sisters'i pargis, kus ma püüdsin nähtut ikka ka fotodele jäädvustada. Ehkki piltide peal ei ole see nii hästi näha, oli seal väga ilus ja õhk lõhnas kevade järele. See oli selline koht, kuhu võiks küll kohe elama minna, kui see oleks Eestis. Muinasjutuline.

Esmaspäeval käisin jälle Londonis, et kasutada võimalust seal veel K.-ga rippuda (hängida). London Bridge'i peal kohtus ilusa mantliga K. ühe väga torssis Kristeliga. Õnneks paistis päike ja K. püüdis rääkimise abil mu tusatuju murda. Kokkuvõttes oli ilus päev. Kõige rohkem meeldis mulle jõe ääres pingi peal päikese käes K.-ga maast ja ilmast jutustada. Imelike turistiklõpsudega sarnanevaid fotomeenutusi saab näha siit (see on erinevaid Londonis-käimisi koondav album).

Teisipäeval käisin Brighton'is isikukoodiga sarnase numbri (National Insurance Number) saamiseks vestlusel. Vestlus läks väga kiiresti ja meeldivalt. Meeldivaks tegi selle töökeskuse (Jobcentre) töötaja mõnus viisakus. Viisakas ja tore oli ka inimene, kellele vestlusele saamiseks olin helistanud. Vaatasin linnas ringi, Poundland'is jäin jälle 3 naela võrra vaesemaks, kuigi kokkuvõttes sain ikka palju rikkamaks :P Muuhulgas külastasin Brighton'i muuseum-kunstigaleriid. Pilte tegin ka.

Üleüldiste märkuste hulka Inglismaa kohta tahaksin lisada selle, et mulle meeldivad raudteetöölised. Nad on ka toredalt viisakad, kannavad korralikku vormi ja paljudel on nii lahe soeng (mõnel noormehel näiteks želeega sassi aetud juuksed). Lahe on ka see, et neid on nii erinevas vanuses.

Koomiliste ülestähenduste hulka lisan mälestuse sellest, kuidas ma poest 20 minuti asemel 2 tundi koju sõitsin. Nimelt tulin soodsate hindadega Asda'st süüa ostmast ja nägin jälle, kuidas buss nr 20 (millelt ma kaks päeva varem rongi pealt tulles TÄPSELT maha jäin) kaua peatuses passis ja siis otse mu nina alt minema sõitis. Uus nr 20 pidi tulema 15 minuti pärast. 2 minuti pärast jõudis aga nr 100, mis läks ka vajalikus suunas ja ma astusin peale. Kuna oli õhtu, bussi aknad olid udused, marsruut oli hästi natukene erinev nr 20 omast ning peatus oli arvatust teisel pool, ei tundnud ma oma peatust ära ja sõitsin edasi. Üsna varsti ei põlenud enam ükski tänavalatern - buss oli linnast välja sõitnud. Palju ma ei muretsenud, kuna tavaliselt teevad bussid ju ringe, mis ikka kunagi õigesse kohta tagasi viivad. Möödus aga tund ja üks linn vahetus teisega ning Hastings jäi ikka valele poole. Ma siiski veel palju ei muretsenud, mõtlesin ainult, et oleks võinud ju nr 20 ära oodata, oleks juba kodus olnud. Aga siis mingil hetkel kohtus nr 100 nr 101-ga ja bussijuht ütles, et sinna tuleb ümber istuda. Küsisin veel talt, kuhu SEE buss läheb, vastuseks sain, et Hastingsisse. Olin rahul ja astusin teise bussi peale. 101 sõitis aga kangesti vales suunas ja mõttes kummitas mul this ja that vahe. Kaasreisijalt sain teada, et 101 sõidab hoopis Dover'si poole, mis asub 60 km kaugusel Hastingsist. Kell oli selleks ajaks 19 ja peale ning mul oli ainult 10 naela kaasas. Nüüd ma hakkasin küll muretsema, süda tagus nagu filmis trumm otsustava koha peal. Järgmises peatuses ütlesin bussijuhile, et ma tahan Hastingsisse, et ma sain valesti aru ja et ma olen turist. Bussijuht mõtles hetke natukene väsinult ja siis tuli mõttele nr 100 (mis veel paarsada meetrit pärast peatust edasi sõitis) kinni pidada. Nr 100 juht ei saanud ka aru, mis nalja ma teen, aga võttis mu natukene nõutult siiski peale. Tagasi tulles oli peatus täpselt õigel pool ja ma jõudsin rohkem kui 2 tundi pärast bussi istumist koju. Lisaks kõigele muule tuleb meeles pidada seda iidset this (see) ja that (too) vahet, millest M. M. on küll ja veel rääkinud.

Niih, kuna palavik on tõusnud, jätan jutustamise siinkohal katki.