Jee!

Rääkisin eile emaga ja ta ütles, et ma täna ka helistaksin ja ütleksin, kas ma olen tööd saanud. See oli naljakas, sest mingeid eriti optimistlikke väljavaateid selles osas ei olnud. Ma ei olnud haiguspäevil eriti kusagile kandideerinud ja näiteks McDonalds'i kodulehel väideti, et nende juures jääb kandideerimise ja töölehakkamise vahele keskmiselt 4 nädalat.

Aga ennäe - tänase seisuga on mul laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval The White Rock Hotel'is proovipäevad. Nimelt andis A. mulle eelmisel nädalal soovituse hakata restoranidesse oma CV-d pakkuma. Mõte oli hea, ehkki ma ei kujutanud eriti ette end seda tegemas. Kuna läbi interneti kandideerimine oli seni üsna edutult läinud, otsustasin täna aga ohjad tugevamalt pihku haarata.

Esimese sammuna uurisin poe- ja kioskiakende kuulutusi lootuses sealt midagi head leida. Ei leidnud midagi paremat kui eilsed kuulutused, millest ühele olin hommikul püüdnud vastata, kuid tuli välja, et telefoninumber oli vale.

Teise sammuna küsisin postkontorist, et ega neil vabu kohti ei ole. Ei olnud. Ja tuli välja, et kirjakandjatega tegeleb hoopis teine firma. Teise firmasse läksin ka kohale ja sealt saadeti mind nende kodulehele. Jätsin meelde.

Kolmanda sammuna võtsin ette poodide ja söögikohtade aknad, kus vahel teatatakse, et nad otsivad töötajaid. Ainukesed, mis mulle silma jäid, olid kahe söögikoha aknakuulutused, milles teatati soovist värvata kojutoimetamise autojuhti (neist ühe puhul oli vajalik oma auto olemasolu).

Neljandat sammu ei tahtnud ma kuidagi astuda. Seda sisseminemise ja CV pakkumise sammu. Ma ei teagi täpselt, mida ma kartsin. Võib-olla lihtsalt tüütu olla ja sellega halvakspanu alla sattuda. Igal juhul jalutasin mõnest kohast mitu korda mööda, piilusin sisse ja läksin ikka edasi. Aga teadsin, et mingil hetkel tuleb ka sisse minna. Esimesena astusin sisse ühte täiesti klienditühja söögikohta. Hea valik, kas pole?! Teatasin, et otsin tööd ja uurisin, kas neil on mõnd vaba kohta. Tore mees, kellega ma rääkisin, viitas siis ilmselgele asjaolule, et talvel käib väga vähe rahvast ja isegi kui ta sooviks, et oleks mulle mõnd kohta pakkuda, tuleb tunnistada, et neid lihtsalt ei ole. Küsis veel lisaks, kas olen Tšehhist või Poolast ja viitas ühele kohvikule, kus võib-olla rohkem rahvast käib. Ehkki vastus tuli eitav, oli meeldiv algus siiski tehtud. Mis andis küll natukene julgust, aga mitte ka ülearu. Viidatud kohta ma sisse ei läinud, kuna seal ei olnud ka ühtki klienti.

Tuldud teed mööda tagasi minnes jäi teist korda ette The White Rock Hotel, kus on sildi järgi kohvik ka väljastpoolt hotelli tulijatele. Mõtlesin, et küsin ka sealt. Hakkasin juba sisse minema, kui nägin, et kohvikusse saab läbi hotelli peaukse. Sellise pöördukse nagu filmides. Ilmselt ei pidanud ma end piisavalt peeneks või tähtsaks inimeseks, et hotelli uksest sisse astuda, ja pöörasin ringi, et ära minna. Õnneks tuli mõistus kohe koju, küsitles mind teemal, miks ma nii kergesti loobun, ja sundis end kehtestama. Astusin siis rasket ust lükates ikkagi sisse. Üsna pea saingi lahke näoga mehele, kes registratuuri ligi astus, teatada, et otsin tööd ja tunnen huvi, kas neil on vabu kohti. Mees mõtles natukene, küsis, kas mul on CV kaasas ja saanud koos jaatava vastusega mu CV, hakkas seda uurima. Varsti küsis mõningaid küsimusi ja hakkas siis juba graafikust vaatama, millal ma proovipäevale võiksin tulla. Nii saidki paika laupäev ja pühapäev koristamise ning esmaspäev ettekandjatöö jaoks. Nii lihtsalt! Kuna kõik käis nii kiiresti, unustasin ma töö kohta küsida kõike peale selle, mis mul proovipäevale tulles seljas peaks olema. Aga pole hullu. Saab ju veel küsida. A. ja J. igal juhul hindasid pakkumise heaks selle järgi, et lahke näoga mees (ma isegi ei tea ta nime ega ametit) palus mul National Insurance Number'i kaasa võtta. Järelikult on töö ametlik.

Lahe!