Laupäeval, 9. aprillil käisin Hastings'i D. ja tema hiinlannast sõbranna Jenniga etioopia restoranis. D. ja J. on mingit pidi kolleegid, võin küll eksida, aga tõenäoliselt mingi heategevusega seotud otsustamisorgani liikmeksolemise kaudu. Jututeemasid jagus seinast-seina ja sain oma kõrva vahelduseks ehtsa briti inglise keele koha pealt teritada (J. rääkis minu hinnangu järgi nagu päris britt) ning näha, kui vähe on võimalik inglise keelest aru saada, kui kuulda rääkimas kaht haritud ja laia silmaringiga inimest. Toit oli väga huvitav - lihakõrvaseks pakuti käsnja struktuuri ja hapuka maitsega etioopia leiba injera't, mis on ühtlasi ka noa-kahvli eest, kuna liha jmt pistetakse suhu just tüki leivaga. J.-t ma tundma ei jõudnud õppida, küll aga sain taas näha, kui ülihuvitav inimene on D., kes on oma elu jooksul väga paljude erinevate asjadega tegelenud, väga palju lugenud, väga palju internetis ringi kolanud ja väga palju inimestega suhelnud.
Esmaspäeval, 11. aprillil käisin Hyde Park'is tutvumas Marokost pärit lingvistikatudengi Fouad'iga, kes oli mind ühel diivanisurfarite üritusel märganud ning surfarite veebilehe kaudu minuga ühendust võtnud. Pargis oli lõpmata ilusaid aedu, mida tahan kindlasti uuesti vaatama minna. Jututeemadeks said keeleteooria, islamiusk ja hobid.
Neljapäeval, 14. aprillil jäin oma toas, arvuti süles, põrandal istudes haigeks, kuna tuba oli jahe ja ma ei pannud õigel ajal piisavalt riideid selga. Nohu kestis üle nädala ja ega köhagi halvem ei saanud olla. Lahe. Ilmselt on mu keha režiimil "jää kord kuus haigeks" ja leiab tühiseid vabandusi ("tuba oli jahe") haigestumiseks.
Reedel, 15. aprillil tegin järjekordse Skype-sessiooni ning rääkisin kolme erineva kodumaalasega. Õhtupoolikul läksin kodu lähedal asuvasse Arnos parki jalutama ning avastasin, et see on üks kangesti kaunis paik. Paar pilti sellest. Pärast piltide klõpsimist vahetasin paar sõna ühe Kariibi mere saarelt pärit Dave'iga, kes parasjagu oma sõbraga mööda jalutas ja, näinud mind loteriipiletit kraapimas, uuris, kas ka võitsin. Võitsin - 1 naela. Dave jõudis mulle rääkida sellest, kuidas ta Alaskal ja mingis Ida-Euroopa riigis (äkki oli Poola?) on käinud, et ta töötab sellesama pargi lähedal kodus arvutitega ning et ta otsib tüdruksõpra. Samuti arvas ta, et isegi kui mul pole huvi ta tüdrukuks saada, võiksime aeg-ajalt niisama ikka pargis kokku saada ja näiteks õlut libistada, sest elu on lühike ja tuleb nautida. Telefoninumbritega tegime nii, et võtsin tema oma ja lubasin helistada, kui helistamise tunne peale tuleb.
Laupäeval, 16. aprillil tegelesin pea terve päeva korp!-i asjadega. Et veidi pead tuulutada ja eriliselt ilusat ilma nautida, suundusin taas Arnos parki. Võtsin pingil istumispoosi sisse ning lasin rohelusel ja õhtuvaikusel oma meeli ülendada. 10 minuti pärast möödus minust noor mees, keda võtsin nõuks jõllitada, et täita enesekaitsekohustust "ole oma ümbrusest teadlik". Noor mees luges mu silmadest välja aga huvi vestelda, küsis, kuidas mul läheb, ja, saanud loa mu kõrvale istuda, hakkas minuga lobisema. Tegemist oli Küprose türgi päritolu Londonis sündinud Erhan'iga, kes töötab kahjunõuetega tegeleva juristina Wood Green'is. Peagi plaanib ta hakata tegelema abielulahutustega, kuna selles vallas pidavat kasvava nõudluse tõttu liikuma suuremad rahad. Jutustasime elust üldiselt (milles see meie meelest seisneb ja kuidas elada võiks), haridusest, stressist, noore inimese muredest ja suhetest. Erhan arvas, et ma olen väga teistsugune ja tore inimene. Mille üle ei ole mõtet ka imestada, kuna minu arusaamist mööda on ta liikunud selliste nn tüüpiliste Londoni noorte seltskonnas, kellest eesti tüdrukuna ei ole raske erineda. Mina hindasin Erhani enda aga üsna teravaks pliiatsiks (ilma seda talle ütlemata) ja muigasin omaette selle üle, kuidas pargis istumine on kergesti andnud võimaluse selliste minu jaoks lahedalt näitekirjanduslike olukordade (kaks võõrast pargipingil kõrvuti istudes, pilgud kaugusesse suunatud, elu üle arutlemas) tekkimiseks. Et neid hetki tulevikus võib-olla veel ellu kutsuda, vahetasime numbreidki. Seejärel läksin poodi, et teed osta. Arvates, et tõenäoliselt ei leidu Sainsbury's soovitud teed, läksin ühte paljudest türgi poodidest siin piirkonnas. Sellesse, kus võib kindel olla, et müüjalt lisaks kaubale ka mõne komplimendi saab. Teed ma sealt ei ostnud. Küll aga sain tasuta nätsupaki ja väljakutse - müüja, 25-aastane majandusharidusega Radža (pole kirjapildis kindel) püüdis mulle selgeks teha, et olen piisavalt teistsugune, et talle meeldida, ning et näeksin, mis inimene tema on, on meil kindlasti vaja välja minna. Viidates sellele, et saan ta soovi korral iga kell poest kätte, jätsin oma telefoninumbri jagamata. Ehkki Radža ei käitunud otseselt kuidagi halvasti, jäi mulle meie põgusast vestlusest mulje, et ta ei ole harjunud inimesi päriselt kuulama ja seetõttu ka ei austa neid ülearu. Seepärast püüan sinna poodi enam mitte minna.
Pühapäeval, 17. aprillil käisin oma naabri Ehtiga türgi restoranis ja pistsin seal pintslisse mingisuguse rohelise taimega (võis olla näiteks spinat) täidetud kanarinna, mis maitses õige hästi. Ehti andis maitsta ka oma moussaka't, mis oma hõrkusega andis taas hea retseptiidee. Pärast õhtusööki sõitsime tema uue autoga Alexandra palee juurde, et imetleda head vaadet õhtusele Londonile. Kogu selle ilu kõrval sai mulle teatavaks asjaolu, et mu armastatud Arnos parki läbivast ojast leiti kaks aastat tagasi noore naise surnukeha. Selle kurva fakti tõttu manitses Ehti mind parki minema vaid päevavalguses.
Esmaspäeval, 18. aprillil ostsin arvutile ventilaatori. Liigkuumenemise vastu see siiski ei aita. Samuti sain Finsbury pargis taas kokku Fouad'iga. Park oli suur ja tore: pinnamood oli mõnusalt mitmekesine (nii, et õhtupäike võis kuldselt mööda künkaid libiseda), siin-seal tekitasid kased ja muud puud mulje kodustest puisniitudest, keset parki asus lopsaka taimestikuga ümbritsetud tiik, mille ääres võis vaadelda mitmesuguseid sulelisi (sealhulgas hirmarmsaid pardipoegi), ning muude spordirajatiste kõrval asus ühes parginurgas välijõusaal, mis mulle selle leidlike lahenduste tõttu väga meeldis. Et Murphy seaduste kohaselt peab meepottides leiduma ka tõrvatilku, sai õhtu rikutud sellega, et Fouad'il hakkasid tunded miskipärast üle pea käima ning ta kõrvad said ühel hetkel kurdiks minu lausutud "ei"-dele. Hetkeks hakkasin kohe päris kartma. Õnneks midagi siiski ei juhtunud. Fouad vabandas. Et me kokkusaamine siiski liiga järsult ei lõppeks, käisime kohvil. Ehkki ta vabandas ja kõlas hiljem täiesti mõistlikult, vastasin mõned päevad hiljem tema soovile edaspidigi kohtuda eitavalt. Sisetunne keeldus vaidlustest.
Neljapäeval, 21. aprillil käisin Finchley's CV-sid jagamas. Ilm oli väga soe, kandsin isegi seelikut. Muuhulgas astusin läbi Ida-Euroopa toidupoest, kus müüdi teiste seas Eestis valmistatud maitseaineid, Selga küpsiseid, suitsukala ja kohukesi. Ostsin ühe kohukese. Samal päeval käisin CV-sid jagamas ka Southgate'is, kus ühe fish and chips restorani omanik, näinud, et viisin ühte teise restorani oma CV, astus mulle ise ligi ja pakkus tööd. Mõningaste läbirääkimiste tulemusena sai esimeseks tööpäevaks kokku lepitud laupäev.
Reedel, 22. aprillil käisin pärast tööd kodumaalastega rahvatantsu vihtumas. Kui endale mõningast üldistust lubada, tahaks selle peale kohe öelda, et eestlased on ikka eestlased - teravmeelsed ja ratsionaalsed. Lahe oli.
Laupäeval, 23. aprillil ja pühapäeval, 24. aprillil käisin Fish & Chips Co's tööl. Teenisin kahe päevaga, mille vältel peaasjalikult lihtsalt seisin või teiste blogisid lugesin, 60 naela. Et olin sinna tööle saanud põhiliselt ainult sellepärast, et omanikule meeldisin, olid need tööpäevad päris veidrad, kuid sellest hoolimata ka humoorikad. Hasan, 40-aastane türklane (nüüdseks tuleb küll kindlasti vägisi peale mõte, et Kristel on Inglismaal hulluks läinud) tuli tänaval minu juurde, ütles, et meeldin talle ja et ta võib mulle oma restoranis tööd pakkuda. Kriitilise pilgu temast üle lasknud, olin avatud edasisteks läbirääkimisteks. Kuigi püüdsin kõigest väest palgamääraks välja kaubelda seaduslikku miinimumi (5.93 naela tunnis), sai selleks kogemuse puudumise tõttu siiski 3.75 naela tunnis (mis mu tööpanust arvestades ei olegi iseenesest nii ülekohtune). Vestluse käigus sai ta (minu) kindluse huvides teada, et mul on Eestis boyfriend (kelle vanust kuuldes oli ta "elutargalt" kindel, et ega see asi püsima ei jää). Selle peale lõi ta aga kogu tehingus kahtlema, hakates muretsema sellepärast, kuidas ta süda minu kõrval töötades vastu peab, kui ma talle meeldin, aga samal ajal temast huvitatud ei ole. Nagu näha, jäi kokkulepe siiski jõusse. Süda aga hakkas teda siiski piinama - ikka ja jälle tõi ta kuuldavale ohkava lause: "I like you, you don't like me, what can I do.?!" Mul aga kripeldas sees pidevalt asjaolu, et sain tööle oma blondi juuksevärvi tõttu, samuti väsitas selline intensiivne (ehkki viisakas) meessoo tähelepanu kiiresti ära. Kui see aga kõrvale jätta, olid need kaks päeva täitsa toredad, kuna Hasan on huvitav, humoorikas ja normaalne mees. Tal on kaks last, ta osaleb iga päev jalgpallimatšide kohta korraldatud kihlvedudes (ja kogenud mängijana võidab sellega nädalas paar korda 100 kuni 1000 naela), käib iga pühapäeva hommikul täikal (mille kohta rääkis ta, muide, et kord oli seal üks petetud naine kõik oma mehe kallid disaineririided 1 naela eest müüki pannud), igal laupäeva õhtul kusagil tantsimas (ta tantsib väga hästi ladina tantse), neli korda aastas välismaal puhkamas ning on oma 20 Londonis veedetud aasta jooksul IGA PÄEV tööl käinud. Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Kuna eelmainitud probleemid siiski kohale jäid, leidsime, et koos töötada ei ole kõige parem mõte ning sellega kadus mul mõneks ajaks taas võimalus rahajalad alla saada.
Esmaspäeval, 25. aprillil käisin Ehtiga Londonist mõned km-d väljas asuvas metsas. Täitsa Inglismaa mets oli, nagu Robin Hood'is :) Väga ilus! Pani mu maatüdruku-südame kohe õiges rütmis tuksuma ja tõi kaasa pisikese koduigatsuse. Sain jälle näha, et Ehti on väga tore ning temaga oli lausa meeldiv aega veeta.
Teisipäeval, 26. aprillil läksin üle mõne aja taas diivanisurfarite kokkusaamisele Ruudukujulises Seas, kus sain vestelda toredate (paratamatult meeste)rahvastega.
Eile, 27. aprillil käisin Thames'i jõe peal loksuval paadil toimunud elava muusika üritusel, kus vestlesin põhiliselt diivanisurfar Darren'iga. Meeldiva üllatusena sain seal ühelt eesti rahvatantsijannalt pühapäevaks sünnipäevakutse. Samuti avanes õhtu teises pooles võimalus plaadimuusika järgi rütmikalt varbaid (ja vahel ka õlgu ja puusi) liigutada. Enne paadile suundumist astusin aga läbi Westminster Abbey juurest, kus entusiastid juba paar päeva tagasi kuningliku pulma nägemiseks laagri püsti panid. Tagasihoidlik piltreportaaž.
Täna, 28. aprillil püüdsin arvutit parandusse viia, vahetasin Southgate'is Hasan'iga paar sõna ja käisin Wood Green'is šampooni jmt ostmas (kulus üle 10 naela, ui ui ui).
***
Kokkuvõte ja mu kommentaarid kõige eelneva kohta saabuvad hiljem.
No comments:
Post a Comment