(Enamasti juba vanad) uudised

Reedel, 29. aprillil said minust 16 metroopeatuse kaugusel abikaasadeks William ja Catherine. Oleksin tahtnud neid oma silmaga vaatama minna, aga kahjuks oli mul sel päeval tööpäev. Ja nii ehk naa olin sest mõttest juba varem loobunud, olles teada saanud, kui suur rahvahulk kesklinna ennustuste järgi kohale tuleb. Viimasest tingituna hindasin tõenäosuse kuninglikku paari ka päriselt näha liiga väikeseks, et oma aega sinna jõudmise (võis oodata metroo ummistumist), selles massis liikumise ja koju tagasijõudmise (võis oodata metroo ummistumist) alla magama panna. Kõigel televiisori vahendusel silma peal hoides hakkas aga ikkagi natukene kahju, et nii napilt kuninglikust kontaktist ja kohaleläinute seas valitsenud toredast meeleolust ilma jäin. Õnneks võisin end lohutada sellesama teadmisega, et see kõik toimus minust vaid 16 metroopeatuse kaugusel. Nii tuli kõike jälgides aeg-ajalt peale isegi tunne, et kogu kuninglik perekond ongi päriselt olemas ja et nemadki on ainult ning kogunisti inimesed. Kuninglikkus sai minu jaoks lausa uue mõõdu - seniste hägusate muinasjutu- ja televiisoritegelikkuse hõnguga kuninglike kujude ettekujutamise asemel mõtestan nüüd vähemalt Will'i ja Kate'i reaalsete lihtsate inimestena, kelle teeb kuninglikuks eelkõige nende headus, väärikus ja austav hoiak. Kuigi, eksole, ma siiani neist tegelikult väga palju ei tea.

Laupäevaks, 30. aprilliks olid mul suurejoonelised plaanid juba lõuna ajal kesklinna vaatamisväärsuste tuuri tegema minna. Selle asemel jõudsin kodust välja aga hoopis alles kella 17 ringis ja kuna Ehtile küllaminemise aeg ei olnud enam kaugel, läksin ainult Arnos parki. Mis oli tegelikult lahe, sest mingil võlupõhjusel hakkab mõte seal alati mingit huvitavat ja värskendavat rada pidi käima.

Kell 19.30 olingi juba Ehti maja ees, et loetud minutid hiljem maitsta tema tehtud india toitu. See oli nii hea. Pärast söömist ja filmivaatamist uurisime internetist, millal saaksin Buckinghami paleesse suvetööle kandideerida. Ehti on seal varem kaks suve töötanud ning kuna tema teeneid hinnati seal kõrgelt, arvas ta, et saab ehk minu heaks ka mõned kõned teha, kui otsustan kandideerida. Samuti lubas ta mul aidata intervjuuks valmistuda, kui peaksin sellele pääsema.

Pühapäeval, 1. mail toimus minu kodust 6 metroopeatuse kaugusel jalgpallimatš Arsenali ja Manchester Unitedi vahel. Mina hoidsin sellel silma peal Euston Flyer pubis koos Darreni ja tema poolatarist sõbrannaga. Ma ei jaganud mängust kahjuks midagi. Aga mõnus oli ikka, sest pubiõhus oli jalgpallifännielektrit ja Darrengi tegi vahepeal lahedaid kaasaelajanägusid. Kuna Darreni kui jalgpalliteadliku inimese meelest oli seekordne mäng siiski igav, läksime poole pealt hoopis Regent's parki, millest ma veel pilte ei teinud. Park oli suur ja lai ning seal asub muuhulgas ka loomaaed (kuhu saab siiski ainult pileti alusel või üle aia mõne looma puuri hüpates) ja mitu ilusat aeda. Jalutasime mitu tundi, sain varvastele vesivillid. Me jalutuskäigu lõpetuseks näitas Darren mulle, kuidas King's Cross'ist jalgsi Oxford Circus'esse saab. See on tähelepanuväärne selle poolest, et see tee ei olnudki nii pikk, kui metrooga sõites tundub.

Kella 19 ringis seisin Shepherd's Bush'i metroopeatuse lähistel ühe korteri ukse ees, mille tagant kostis hirmus valju araabia muusikat. Põhjus seal seismiseks peitus kavatsuses minna rahvatantsust tuttava Annika sünnipäevapeole. Ja põhjus, miks ma araabia muusikat kuulsin, peitus selles, et Annika iraanlasest boyfriend'i esimesena kohale jõudnud sõber lõbustas end sellega. Pidu oli huvitav, süüa sai väga palju, juua võis muuhulgas Annika segatud kokteile, tantsida sai ka. Lisaks sain nii Annika kui teise rahvatantsijanna Kirkega tuttavamaks ning teada, et viin koolaga on tervisele keskmisest kahjulikum (mingi aine pärast, mis nende koosmõjus tekib) ja seepärast ei tuleks seda üldse juua. Peolt lahkusin kell 23.25, et  metrooga koju jõuda.

Aga viimased rongid olid 23.30-ks juba kõik läinud. Nii jäi üle koju minna takso või bussiga. Takso võtmine ei tulnud aga kõne allagi, kuna pidu toimus minu kodust päris kaugel ja sõit sinna oleks maksma läinud 45 naela. Kuna ma ei olnud oma praegusesse koju kesklinnastki ühtegi korda bussiga sõitnud, tundus ka see variant natukene hirmutav. Aga et see oli ainuke variant, tuli see siiski ette võtta. Enne kui kesklinna viivale bussile astusin, andis mind peolt peatusesse saatnud Alan minu käsutusse igaks juhuks 20 naela, et vajadusel kusagilt siiski takso võiksin võtta. Esimese bussiga sõitsin Piccadilly Circus'esse, kuhu jõudsin pärast keskööd. Edasiviivatest bussiliinidest ei teadnud ma aga midagi. Käisin peatusest peatusesse ja püüdsin aru saada, millega edasi võiksin sõita, aga sobivaid busse ei leidnud (ja suud mul ju ka peas ei olnud, et kelleltki küsida). Siis mõtlesin sõita Hugo kodukanti, kust minu teadmiste kohaselt sõidab vähemalt üks liin ka minu kodu juurde. Astusingi siis ühte bussi, mille kohta arvasin, et see Seven Sisters'i peatusestki läbi sõidab. Igaks juhuks küsisin selle oma kõrval istunud mehelt üle ning sain teada, et ei lähegi. Mees siis uuris, kuhu mul vaja jõuda on (tuli välja, et ta elas aastaid tagasi vaid mõned tänavad minust kaugemal), ja ütles, et varsti jõuame peatusesse, kust on võimalik mõne parema marsruudiga bussi peale minna. Ehkki tema ise oli teel koju ja õige bussi peal, tuli temagi selles peatuses maha ja võttis oma pühaks kohustuseks mind ilusti koju juhatada. Varsti olimegi parema marsruudi välja mõelnud (Angel'i peatusest Finsbury Park'i, sealt Wood Green'i ja sealt Arnos Grove'i). Aga siis leidis ta bussi, millega arvatavasti otse mu kodu juurde oleks saanud. Viimast kontrollis mees bussijuhi käest, kellelt sai ta infot, et tuleks bussiga nr 73 minna hoopis Kings's Cross'i ja sealt N91-ga Arnos Grove'i. Niisiis oli meil uus plaan. Nr 73 oodates tuli välja, et mehe nimi on Hasan ja et ta on pärit Türgist, õppinud mehaanikainseneriks ning et ta müüs hiljuti Wood Green'is maha oma kebabirestorani, olles uueks sihiks võtnud avada või osta kohvik. Mõne aja pärast viiski buss nr 73 meid King's Cross'i ja seal asusime otsima bussipeatust, kust N91 Arnos Grove'i poole sõidaks. Ei tea, kas olid kaks tainapead kokku sattunud või oli see peatus tõesti väga ebaloogilise koha peal, aga sel öösel me seda üles ei leidnudki. Seetõttu jäin nõusse Hasani ettepanekuga lihtsalt takso võtta. Taksosõidu (35 naela) eest maksis Hasan. Ta küsis ka mu telefoninumbrit juhuks, kui ta kohviku ostetud saab ja töötajaid vajab. Ütlesin viisakalt, et ma ei ole selliseks pakkumiseks teatud asjaoludel praegu valmis. Ta vähemalt väitis, et sai minust aru, aga pakkus igaks juhuks siiski oma numbrit. Võtsin vastu. Tore mees tundus olevat igal juhul.

Esmaspäeval, 2. mail käisin Ehtiga tema spordiklubis üle pika aja end sihipäraselt veidi treenimas. Treeningsaalis oli igasuguseid vahvaid masinaid ja agregaate ning end seal targalt treenides võib usutavasti heasse vormi saada. Kuna ma eriti targalt treenida ei oska, said minu lemmikuks hoopis ujula ja riietusruum (viimane ilusate puust kappide ja suure peegli tõttu, mille taha end mugavalt istuma ja end ilusaks tegema võib sättida). Bassein oli aga täpselt õige pikkusega (napilt alla 20 m) ja puhas, vesi oli ilus sinine ja eriliselt pehme. Käisin seal spordiklubis Ehti kui klubiliikme sõbrana ning nüüd püüab klubi mindki liikmeks saada (veidi enam kui nädala jooksul on nad juba 3 korda ühendust võtnud).

Kolmapäeval,  4. mail käisin diivanisurfarite iganädalasel keelteharjutamisüritusel (London Language Exchange & Social), kus tutvusin tänu ürituse korraldaja Kurt'ile isegi ühe tüdrukuga. Tüdruku nimi on Heli, ta on pärit Soomest, töötab õena ja on lahe. Kirjutas mulle täna isegi Facebook'i, et küsida, kas homme ikka ka lähen. Temagi on, muide, märganud, et diivanisurfarite üritustel on tüdrukutel tüdrukutega palju raskem tuttavaks saada kui poistega. Seda enamasti kahel põhjusel: poisse on lihtsalt rohkem ja paljud tüdrukud on teiste tüdrukute vastu ebasiirad. Lisaks Helile ja varasematele tuttavatele sain veidi rohkem rääkida ka Kurt'iga, kes on elus vist ainult igavate inimestega rääkinud (sry, Karin :P), kuna kui avaldasin arvamust, et tema töö - raamatupidamine - on huvitav, ütles ta, et olen esimene peale tema enda, kellelt ta sellist arvamust kuulnud on. Pärast ürituse lõppu suundusime väiksema grupiga Hiinalinna piirialal asuvasse O'Neills pubisse, et veidi tantsu vihtuda. Vaieldamatult sai oma tantsimisega kõige rohkem tähelepanu Heli, kes üsna omapärast tantsustiili viljeles. Aga mind ei huvitanud, sest ta on lahe. Teine, kes oma tantuliigutustega tähelepanu pälvis, oli üks prantslane, kelle liikumise jälgimisel silm kohe päris puhkas. Teel metroojaama (et napilt viimasele rongile jõuda) laulsin Kurt'ile (kes lauluoskusest väga lugu peab) "Tassikest teed" (ma loodan, et see ei vähenda ühe minevikuhetke erilisust ühe teise inimese jaoks) ja oma edevuseks võin öelda, et see tõi talle naeratuse näole (kuigi võib-olla ainult sellepärast, et ta ise parajalt laulukauge inimene on), ning laululooja edevuseks võin öelda, et see laul talle väga meeldis.

Reedel, 6. mail toimus järjekordne rahvatantsuproov, kus ikka neidsamu kahte tantsu harjutasime, mida minu esimeses prooviski. Õige pisut saime aimu ka labajalavalsist. Et üks tüdruk käib meie proovides kohal lausa Oxfordist ja Villul tuli ootamatult plaan ta sinna ära viia, oleks minulgi olnud võimalus see paik korraks üle vaadata. Kuid sel korral sai uni tähtsamaks (Villu jõudis koju alles varahommikul).

Laupäeval, 7. mail sain kokku Grete ja tema sõpradega, kes olid paariks päevaks Londonisse turistiks tulnud. Sain eesti keelt rääkida, tähtsa näoga Londoni-elust muljetada, Eestist ostetud puust nukumööblikomplekti L.-le sünnipäevakingiks ja Kasekese kommi. Viimasega seoses - jõuluvana, palun, saada mulle ikka vahel Kasekese komme, need on lihtsalt nii head (aadressi küsi minult või Karinilt). Teel kohvikusse võttis mind rajalt maha moslem, kes teiste aktivistidega pidas seoses hiljutiste sündmustega vajalikuks asjatundmatutele selgitada, milles islamiusk tegelikult seisneb (vastukaaluks levinud (?) uskumusele, et islam on kõvasti seotud terrorismiga). Sain päris palju huvitavaid asju teada, ühe asjana näiteks selle, et kristlus ja islam ei olegi sellises suures vastuolus või -seisus nagu mulle kogu aeg mulje oli jäänud.

Pühapäeval, 8. mail kolis meie korterisse uus üürnik - 27-aastane leedulanna. Ta on tore, selline päikseline ja sõbralik. Tegi täna mulle ettepaneku mingil hetkel Arnos pargis koos jooksmas käima hakata - lahe. Lisaks andis ta mulle head infot tööotsimisvõimaluste kohta, näiteks veebilehe caterer.com aadressi. Tore ju, kui toredad inimesed, kellega vahel koos hängida ja niisama jutustada, koju kätte tulevad.

Eile, 9. mail käisin R. ja L.-ga koos paarisaja meetri kaugusel asuvas lasteaias, kus paariaastased lapsed igal esmaspäeval ja reedel mängimas saavad käia. Seal on nii palju põnevaid mänguasju ja -võimalusi!  Pärast mängimist jagatakse lastele veel puuvilju ja lauldakse ringis istudes paar illustreerivate liigutustega lastelaulu. Väga tore koht mu meelest. Ning et mina vaatan reedeti L. järele, saan nüüd iga kord teda sinna viima hakata (ja nende lahedate mänguasjadega mängida :P).

Täna, 10. mail sain üsna pea pärast kandideerimist ühelt pubilt kutse tööintervjuule (juhuu, seda ei juhtu just tihti!). Esialgseks ajaks oli aga seatud reede, mil ma kindlasti minna ei saa. Idee poolest oleks pidanud saama seda aega ka muuta, aga ma olin kas pime, et ma vastaval veebilehel sellist kohta ei leidnud, või lihtsalt loll, aga hakkama ma sellega ei saanud. Igal juhul kirjutasin neile oma murest ning nüüd ootan pikisilmi vastust. Lisaks sellele ootan vastust ka Villu eestlasest sõbrannalt, kes teadis samuti ühe vaba töökoha kohta infot anda.

*****

Lubasin eelmises postituses kommenteerida ka seda meessoo poolt osutatava tähelepanu teemat. Kahjuks ei suuda ma teemasse praegu siiski ülearu palju süveneda ja avaldan vaid mõne tervikuks sidumata mõtte, arvamuse ja infokillu.

"Londonis endale kedagi leida ei ole mingi probleem. Sul läheks selleks ainult 10 minutit ja mul 1 tund. Aga enda jaoks õiget inimest leida on siin väga raske," rääkis mulle Hasan paar nädalat tagasi.

Salsatundidest tuttav ecuadorlane, kes kolmapäevasel diivanisurfarite üritusel mu hämmastavalt ilusaks kuulutas, tunnistas, et heledad naised on lõunamaameeste silmis köitvad just sellepärast, et nad on välimuselt teistsugused (kui lõunamaanaised). Samuti lisas ta, et tema meelest on kõige suurepärasemad naised näiteks heledad sakslannad, sest nad on ilusad ja haritud.

"No money, no honey!" pidavat meestele ütlema türklannad, kuulsin Hasan'ilt ja tema sõbralt. Ecuadorlanegi väitis, et tema kodumaal on suur osa naisi abielludes ainult raha peal väljas. Nii tundub (aga ainult tundub, sest ma tean tegelikult väga vähe), et mehed ja naised teevad neis kultuurides tihti lihtsalt vahetuskaupa - raha ilu vastu ja ilu raha vastu ning sisu nii väga ei loegi. Siis pole ju imestada, et enda jaoks köitvale naisele üsna kiiresti lähenetakse ja (minu jaoks) veidralt (aga siiski ka, olgem ausad, tihti edevusest naeratamapanevalt) palju tähelepanu pööratakse.

Lisaks on siin palju sedasorti rahvast koos, kes peavad väga oluliseks elu nautida (mis tõepoolest on oluline), kuid kipuvad justkui unustama, et elus on tähtsal kohal ka vastutus ja mõningane vaevanägemine, ning viimasest tulenevalt suhete osas küllaltki vabameelse suhtumisega on. Seegi, ma usun, tingib lähenevat käitumist.
 
*****

Tänaseks kõik, mina tänan!