Töö

Tänu rahvatantsu Villu sõprusele Maaritiga, kes töötab ühes Covent Gardeni Bella Italias, on mul nüüd päris ametlik ettekandjatöö (selles samas Bella Italia restoranis). Sellega seoses olen viimased kaks nädalat pea iga päev tööd teinud (nii lapsehoidja kui ettekandjana) ja olnud raskustes muude asjade jaoks aja leidmisega.

Lühikene ajaline ülevaade töölesaamisest ja ametialastest arengutest:

12. mai - viisin eelneva kokkuleppe alusel Wellingtoni tänava Bella Italiasse oma CV ja puhusin seal restorani juhatajaga paar sõna juttu. Viimase tulemusena sain kutse proovipäevale.

14. mai - veetsin restoranis 4 proovitundi, mille vältel sain Andre (pärit Brasiiliast) juhendamisel õppida üht-teist-kolmandat (lihtsamat sorti) restoraniteeninduse, londonliku klienditeeninduse jms kohta. Muuhulgas kogesin oskamatust meisterlikult toime tulla jookide kandiku kandmisega, mis tipnes sellega, et pillasin ühele kliendile avatud veepudeli sülle.

15. mai - tutvusin 3 tundi vastava arvutiprogrammi abil ettevõtte, selle standardite ja muu sellisega.

19. mai - olin vahetuse esimeses pooles Eduardole ja Henriquele (mõlemad pärit Brasiiliast) abiks nende laudade eest hoolitsemisel (mis seisnes põhiliselt jookide kandmises ja laudade koristamises). Vahetuse teises pooles juhendas mind taas Andre ning andis mulle ülesandeks kindla arvu laudade eest põhihool oma kanda võtta. Nii kujunesid vahetuse esimene ja teine pool minu jaoks päris erinevaks. Minu rõõmuks oli Andrel mu tegutsemise kohta omajagu kiidusõnu jagada. Ning tema rõõmuks sain sedasama teha temapoolse juhendamise kohta, sest see oli tõesti tõhus ja motiveeriv.

21. mai - laupäevale omaselt käis sel päeval restoranis väga palju inimesi. Minu vastutuse alla anti 5 õuelauda. Ehkki olin tööle läinud purunõrgana (sest kampaania "Kristel kord kuus haigeks!" ei ole sugugi lõppenud), pani kiire tööpäev mindki kiirelt tegutsema ning hoolimata arvukatest väiksematest apsakatest midagi lootusetult valesti õnneks ei läinud.

22. ja 23. mail olin taas "päris" (kõigi õiguste ja kohustustega) ettekandjate assistendi rollis ning õppisin veel üht-teist-kolmandat juurde.

26. mail sain "päris" ettekandjaks, mis seises selles, et mulle anti mu oma kassavõti, mille abil saan nüüd kõiki vajalikke toiminguid (nt tellimuse sisestamine ja arveldamine) ise teha. Ehkki tegelikult lahutab mind päris "päris" ettekandja seisusest veel laialt haigutav auk asjakohastes teadmistes ja oskustes.

Ja nüüd ma siis käingi muudkui tööl ning olen seetõttu jube hõivatud. Vabadel hetkedel õpin aeg-ajalt ikka menüüd. Ehkki ma nüüd mõnda asja juba tean, on ikka veel nii palju õppida, et praegu kestab see veidi ebamugav alguse aeg, mil end mõnevõrra ebapädevana tunda võib. Kui see kõrvale jätta, on töö iseenesest tore - tegevust jagub ja saab inimestega suhelda. Ning mis samuti väga oluline - tegemist on korraliku firmaga, mis ajab oma asju seaduslikult ning mille mõningased organisatsioonikultuurilised aspektid on sedavõrd eeskujulikud nagu oleksid need mõnest vastavast õpikust maha kirjutatud.

Kolleegiseltskond on kirju ja seetõttu äge. Meie restoranis töötab 3 eestlannat, 2 itaallannat, itaallane, 2 ungarlast (vennad), 1 inglanna, 2 leedulannat, 1 poolatar, 1 poolakas, 5 brasiillast, 4 alžeerlast, 1 prantslanna, 1 prantslane, 1 kongolanna ja restorani juhataja. Köögiseltskond koosneb ainult meestest ning stressimaandamiseks lasevad nad tihti kuuldavale araabia(?)keelset nokkimist (et tuju üleval hoida) või lausa sõimu (kui keegi neist mingi käki kokku on keeranud) ning sekka ka heledahäälsemaid karjatusi (kui mõni nõu suure kolinaga maha on kukkumas). Klienditeenindusmeesjanaiskond kipub üksteist tihti kallistama, vahel tantsu keerutama ning (stressimaandamiseks) laulma.

Esimesele palgale olen tänase seisuga enam-vähem lõpu peale jõudnud teha (aga ma ei larista!).