Kes vanu asju meelde tuletab, sel pole varem olnud aega neist rääkida (2)

Sünnipäevad

28. mail osalesin lausa kahel sünnipäevapeol: L. (sai 2-aastaseks) ja Bella Italia Wellington Street (sai 1-aastaseks). L. pidu oli väga uhke selle kohta, milliseid 2-aastaste sünnipäevi ma seni olen kohanud. L.-l oli seljas hirmuhke valge kleidike, jalas valged sukkpüksid ja peas valge lipsuke - nägi välja niikui lilleneiu mõnes eriti uhkes pulmas. Lisaks sellele oli tal sõrmes väike kala kujuga kuldsõrmus, mille R. ema oli talle kinkinud siis, kui R. 2-aastaseks sai - väga armas. R. kandis oma pisitütre pidupäeva auks bangladeshi naiste hulgas populaarseimat rõivaeset sharit ja arvukalt kuldehteid. Üsna sarnaselt olid riietatud ka külalised. Nagu ma R.-st aru olen saanud, on bangladeshlased rahvas, kes oskab pidutseda - näiteks pulma- ja sünnipäevapeod on suured ja uhked ning kestavad kaua. Et L. sünnipäevgi mini bangladeshi pidu oli, ei puudunud sealt ka vastav toit - vürtsikas toit. Põhiroaks oli liha-riisiroog, mis esialgu kõige hullem ei tundunudki. Olnud seda aga juba omajagu söönud, võis juba tundma hakata kerget suupõletust ja vajadust midagi juua. Ja joogiks pakuti jogurtitaolist jooki, mis oli veelgi vürtsikam kui toit :S Täiesti ebaloogiline, arvasin ma. Aga eksisin - see jook oli kastme eest. Õnneks oli pakkumisel ka tavaline mahl, mida ma siis suure hoolega endale sisse kallasin.

Lisaks eelnevale tasub eraldi ära märkida, et peokülaliste hulgas oli üks USKUMATULT ärahellitatud 3-aastane tüdruk, kelle käitumine ja kelle vanemate rahulik (ükskõikne?) suhtumine sellesse mind lausa šokeerisid. Ehkki L. on alati olnud tore ja armas laps, sai siinkohal mulle selgeks, et ta on lausa ingel.

Bella Italia sünnipäevapidu algas kell 23 ja kestis minu jaoks poole 4-ni hommikul. Sai juua, torti süüa, tantsida ja töökaaslastega rohkem tutvuda. Koju jõudsin kella poole 6 ajal, et juba kell 9 ärgata ja 12-ks tööle minna.

10. juunil sai 20-aastaseks rahvatantsu Angela, kellega selle puhul Kensingtoni aias piknikku pidasime. Rääkisime juttu, sõime head ja paremat ning mängisime mingit pallimängu. Et meil ühel hetkel vihmasajust külm hakkas, pakkisime pikniku kokku ja läksime sooja kohvikut otsima. Silma jäi külmjogurti kohvik. Oi-oi kui hea! Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks olnud - metroopeatuse kõrval musitseerisid kaks ameeriklast, kelle lauluhääled ja kitarrimäng mind kohe esimese hetkega ära võlusid. Poisid mängisid mulle kui andunud fännile isegi paar soovilugu.

23. juulil oli R. sünnipäev, millest ma mitte midagi ei teadnud, sest hoolimata mu mitmekordsest pärimisest ei olnud ta seda mulle siiski avaldanud. Sest talle ei meeldi sellest siin suurt numbrit teha. Sest Bangladeshis tähistasid tema ja ta kolm sõbrannat alati oma sünnipäeva suure peoga. Et siin aga tingimused ja asjalood teised on, on ka R. tähistamistuju hoopis teine.

24. juulil sündinud Darreni sünnipäevast ma aga teadsin ja käisin isegi tema peol, mis toimus 23-ndal Leicester Square'il Verve baaris. Kohal oli igasugust rahvast, sai alkoholi tarbida ja tantsida.

20. augustil tähistasin koos teiste eestlaste ja Eesti-sõpradega Eesti Vabariigi taasiseseisvumist Catthorpe'i mõisas Leicester'is. See oli VÄGA tore, nii tegevuste, seltskonna kui toimumispaiga poolest. Peeti kõnesid, esinesid suvelaagri lapsed (Inglismaa eestlaste lapsed ja mõned Eestist kohalesõitnud lapsed, kes nädala vältel olid õppinud eesti laule, tantse jmt), Londoni Eesti Seltsi segakoor, Haaslava meeskoori Väike Punt (mille dirigendi talus, muide, toimusid L. ja K. pulmad; seesama dirigent on ka Euroopa Eestlaste koori dirigent), ning teiste tantsijate seas ka mõned meie rahvatantsurühma liikmed (sh ma ise). Õhtul sai ühiselt laulda ja Väikese Pundi suurepärase muusika saatel tantsida.

Eraldi mainimist väärib see, et mul oli võimalus ööbida mõisahoones. Et minus lööb aeg-ajalt välja mõisapreilihing, olin sellest võimalusest väga meelitatud. Ehkki mu tuba ei olnud teab mis uhke, tekkis mul seal nii hiiglama kodune tunne, et oleksin seal pikemata pikemalt peatunud. Samuti oli seal nii vaikne, et linna- ja restoranikärast veidi pingul närvid said hästi puhata. Muidugi tuleb tunnistada, et enne magamaminekut korraldasin oma toas korraliku kontrolli - vaatasin läbi kõik sahtlid, kapid, voodialuse ja riidekapipealse (selle sama kapi, milles justkui suvaliselt 5 pulmakleiti rippusid), et olla kindel, et toas ühtegi kolli pole, sest vanemat sorti majades suhteliselt üksi viibides hakkab mõte ikka paratamatult veidi kõhedaid radu pidi käima ning lisaks sellele asub ses mõisas ka hooldekodu. Olles ukse lukustanud, akna seisukorra üle vaadanud ja kindlaks teinud, et viibin toas üksi, ei andnud ma enam kellelegi (viidates vaimudele) võimalust mu kujutlustes läbi lukuaugu või seinte mu tuppa ilmuda ning läksin rahuliku ja rõõmsa südamega magama. Kokkuvõte - ühed paremini kulutatud 20 naela mu Inglismaal-viibimise jooksul.

Hommikul rääkisin veel olulist juttu rahvatantsu Priiduga, kes süstis hetkel pea laiali seisundis elavasse Kristelisse omajagu usku ja inspiratsiooni oma eluga midagi olulist teha, selleks sihte seada ja südame häält kuulata.

Pildid sellest toredast nädalavahetusest.

Koduigatsus

Oli kallal juunis ja juulis. Vahepeal ei olnud. Nüüd on jälle. Tavaliselt tabab see siis, kui siin kõik päris lust ja lillepidu ei ole. Praegu on põhiliseks raskuseks leppimine tõsiasjaga, et tõenäoliselt tuleb terve elu vähemalt 40 tundi nädalas tööd teha ja et selle kõrvalt on raske leida aega kõige muu jaoks. Kuna seda kõike muud on nii palju ja ma tean, et mul tuleb enamusest sellest loobuda, hakkab lihtsalt kurb. Ma ei taha suureks saada!

Õnneks kükitab kusagil teadmistepagasi nurgas teadmine, et kui inimest ümbritsevad head suhted, ei olegi seda "kõike muud" nii hirmsasti vaja, et siis sünnib suur rõõm sellest, kui reede õhtul diivanil lösutades võid tunda kartuli praadimise (või veelgi parem - lihakastme) lõhna ja kuulda tavalist jutuvada, millega ise peagi liituda (kui ainult köögi tuli pimedast toast tulnud silmadele nii eredalt ei mõjuks!). Ja ma ei hakka rääkimagi, milline õnn võib inimest tabada kartuli mahapaneku ajal (sest olen sellest oma vana blogi ühes postituses juba jutustanud)!

Ma tahan maale elama minna ja puust mänguasju tegema hakata! See tundub nii õige :) Ja ma ei saa aru, kuidas ma peaksin veel suutma 4 kuud siin olla! Samas tean hästi, et üsna pea, kui olen koju tagasi jõudnud, hakkan Londoni (hullumeelset) kirjusust igatsema ja tundma kahetsust sellest, et siinolles seda piisavalt ei nautinud. Seepärast tulebki nüüd püüda see koduigatsus alla neelata ja keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. Küll need maalelamise ja puust mänguasjade ideed saab uuesti oma südamesoppidest välja kaevata, kui aeg selleks küps on.

Nii ma vähemalt endale aeg-ajalt ütlen. Vahel töötab.

Meesterahvad

Londoni-elule kohaselt ei ole see valdkond üldse mitte talveune režiimil. Meessoo tähelepanu saab osaks igal teisel sammul ja tõele au andes on see enamasti täiesti nauditav. Teatud piirini muidugi. T. küll ütles, et ma sellega ära ei harjuks, kuna Eestis tagasi olles on ilmselt raske leppida sellega, et mina olen ainus, kes mind printsessiks peab :) Aga ise mõtlen, et las minna! Kui see siin juba niimoodi on ja ma ise kuidagi labaseks ei muutu, milleks siis tunda veel kohustust tunda südamevalu sellepärast, et mõnest olukorrast pääsen kergemini oma (mingisuguste) võlude pärast ja et mõned nukrusehetked saavad kustutatud eredatest komplimentidest. See on kohanemine siinse eluga. Küll ma kodus ümber kohanen.

10. augustil kuulsin oma elu esimest (oma edevusest hoolimata loodan, et neid elus palju ei tule) mulle mõeldud abieluettepanekut. See tuli ühe Indiast pärit noormehe suust, kes on müüja nurgapoes, kust aeg-ajalt šokolaadi ostmas käin. Enne meie 10. augusti jalutuskäiku olin teda poes 4 või 5 korda näinud. Kultuurierinevused?

15. mail käisin oma esimesel päris Londoni-kohtingul - Pakistanist pärit Wasimiga Häagen-Dazs jäätist söömas. Mõne asjaolu tõttu läksin kohale küll teadmises, et see ei ole päris kohting, vaid järjekordne "projekt" (kõlab halvasti, aga mõte on siiras) "Tunne erinevaid rahvaid ja inimesi". Kuid kui oli välja tulnud, et need mõned asjaolud on teisiti, sai sellest päris kohting ja oli täitsa tore. Neile lisandus veel paar toredat. Kuid kuna tuli välja, et meie huvid teineteise suhtes on erinevad, neist paarist enam näiteks tosinat ei saanud. Huvitav on veel märkida, et Wasim on 40-aastane. Oma kaitseks võin aga öelda, et läksin temaga kohtuma teadmises, et ta on 29. Mis samuti vist eriti hästi ei kõla :D Asi oli lihtsalt selles, et kuna ta näeb täitsa noor välja ja hoiaku poolest on samuti täitsa noor (aga siiski ka küps), ei usu keegi kunagi, et ta tegelikult ongi nii vana nagu ta on. See on kaasa toonud selle, et ta aeg-ajalt siis kaasa mängib ja oma bioloogiliseks vanuseks midagi usutavamat kokku valetab. Kui ma teda tõesti mitte uskudes palusin tal oma dokumenti näidata :P, keeldus ta sellest, kuna ütles, et loobus sellest tüütust tegevusest 8 aastat tagasi.

- "Kelleks nimetada intelligentset inimest Londonis?"
- "Turistiks."
Mingisugune tõepõhi sel all on, ma ütleksin. Võib-olla mitte siis, kui rääkida intelligentsusest selle ranges mõttes, kuid haritud vaimsuse mõttes küll, vähemalt rahva seas, kelle hulgas mina olema olen sattunud. Sellega ehk veidi seotult sattusin Londonis esimest korda minu jaoks intellektuaalselt tõepoolest ergutavat vestlust pidama alles 13. juulil järjekordsel keelevahetusüritusel, kus sattusin jutustama Darren'i sõbra Jamie'ga (kreeka juurtega inglane). Meil oli sedavõrd huvitav, et saime ka hiljem mõned korrad kokku. Nende mõne korra hulka kuulus ka 3-tunnine jalutuskäik, millele järgnes 1-tunnine bussisõit ja 1 tund jutustamist minu korteri ukse ees. Nii et kokku 5 tundi lobisemist, mis oleks võinud kauemgi kesta, aga et kell oli 3 öösel ja me liiga valjusti rääkides ühe naabri üles ajasime ning Jamie'l tuli paari tunni pärast tööl olla, pidime selleks korraks laiali minema. Rohkem ei ole meil sellisteks jutuajamisteks kahjuks võimalust avanenud.

11. augustil käisin oma poolatarist töökaaslase Zofiaga Bar Salsas tantsimas. Salsaklubile kohaselt ei möödunud 5 minutitki ilma, et meil tantsupartnerid olemas oleksid. Salsaklubile õnnetuseks samuti kohaselt juhtusid need olema sellised partnerid, kes tantsimisest nii palju ei teagi, kuid meelsasti salsat kui füüsilise kontaktiga tantsu mõnele asjatundmatule tüdrukule õpetada püüdavad. Samuti leidus seal üks selline tantsulõvi, kes arvas, et naise juhtimiseks tuleb tema kätt hirmus kõvasti pigistada ja üldse kõiki juhtimisliigutusi väga peadpööritamapanevalt (et mitte öelda ülearu raputades) teha. Ja kui sellest valust veel väheks jääb, ei tee paha ka tantsupartneri kõrva haigeks karjuda... Õnneks võib siiski kohata ka tantsuoskajaid ja -armastavaid mehi, kellest ühega ka minul meeldiv võimalus oli tantsida. Jamaikalt pärit mõnusa olemisega Jerry tantsis ise hästi ja õpetas mullegi omajagu häid samme. Nii et õhtusse mahtus isegi puhast tantsurõõmu. Pidime ka eile tantsima minema, kuid mu haiguse tõttu jäi see kahjuks ära. Aga loodan seda tantsurõõmu siiski veel kohata.

******

... loodetavasti jätkub varsti...