Motion sickness

Marin andis eile töö juures mu sisekõrvahäirele kena konkreetse inglisekeelse vaste - motion sickness. Ja selle otsisõna abil aitas Wikipedia mul mu seisundit veelgi paremini mõista. Üldiselt hakkab mul autosõitudest alati paha, eriti siis, kui istun mõne tujuka juhi autosse. Sama juhtub tavaliselt ka bussiga sõites. Ja see pahadus võib kesta mitu päeva. Õnneks toob magamine leevendust. Seepärast tavatsesin Tartust Saaremaale ja Saaremaalt Tartusse sõita õhtuste bussidega - et öö jooksul end normaalsemaks magada ja kallist päevaaega halva enesetunde peale mitte kulutada.

Laupäeval rahvatantsu Annika juures toimunud Halloweeni ja soolaleivapeolt sain koju Annika sõbranna Raina ja tema elukaaslasega. Et autos oli aga õige soe ja autosõit oli küllaltki särtsakas, läksin juba üsna pea pärast autosseistumist näost roheliseks. Nii sai mu õrn vestibulaarsüsteem taas erksaks raputatud ning desorienteeritud olek kestab praeguseni (aga autoga kojusaamise eest olen sellegipoolest tänulik!). Maha ei lubanud sel rahuneda ka üleeilne metroosõit rahvatantsutrenni, sest selles bloody Central liinis on tihti kangesti palav ja mul ei õnnestunud end suure kaasreisijate hulga tõttu ka paljamaks koorida. Eilse panuse andis põrandalt tolmuimemine, mis samuti alati üpris kuumaks tegevuseks kujuneb ja mind vahel (siiski harva) isegi samamoodi rööpast välja ajab nagu autoga sõitmine. Niisiis ei olnudki mul eile töölejõudes enesetunne maailma parim ja et juba tunni töö järel ma rohkemat ei suutnud kui mööda restorani vaid loivata, sain tööpäeva lõpetada kella 20 asemel kella 16-st. Millest on sellepärast kahju, et eilseks õhtuks riietusid Halloweeni puhul kõik klienditeenindusinimesed Bellas teistmoodi ja oleks olnud huvitav vahelduseks teisiti välja näha. Et aga üks sisekõrvahäire nähtudest on nõrkus ja sellest tulenevalt ka ükskõiksus tavapäraselt väga huvipakkuvate asjade suhtes, oli rõõm kojusaamisest ikka suurem.

Ehkki mul oli päev läbi süda paha olnud, ostsin teel metroosse Marks & Spencer'ist šokolaadiküpsiseid ja lagritsakomme. Huvitaval kombel oli nende järele kole isu. Ja kui ma neid oma voodisse jõudnuna manustama hakkasin, ei väljunud südamepahadus kuidagi kontrolli alt. Wikipedia valgustab, miks - ühe levinuima hüpoteesi kohaselt tekib liikumisiiveldus (?) sellest, et öökimise esilekutsumise eest vastutava ajupiirkonna arvates on nägemis- ja liikumismeelest saabuva info lahknemise korral üks neist hallutsinatsioonide küüsis ning viimane viitab sellele, et see üks neist on neurotoksiinide rünnaku all. Tema päästmiseks tuleb kiiresti-kiiresti mürgid kehast väljutada. Et ma oma voodis paigal püsides ajule aga kaksipidiseid signaale ei andnud, ei olnud tal ka põhjust küpsistest ja lagritsast vabaneda.

***

Henrique õpetas mulle (alles!) eile, kuidas Itaalias itaaliapärast cappucino't tehakse. Ja oli tõesti teistmoodi. Klient ka kohe kiitis ning mulle maitses samuti hästi.


***

Ostsin eelmisel kolmapäeval endale jooksujalanõud sellisest jooksupoest, mis korraldab iganädalasi ühiseid jooksutrenne (Sweatshop Running Community). Täna käisin ja jooksin 5 km ning ei olnudki üldse hull selle taustal, et ma pole vähemalt 1 aasta jooksul end eriti liigutanud. Ja samuti selle taustal, et suure näljanõrkuse tõttu enne jooksmaminemist hea hulga šokolaadiküpsiseid kurgust alla ajasin. See pood on muide selline tore pood, et lubab ostetud tosse kuni kuu aega proovida ja ükskõik missuguse probleemi ilmnemisel need poodi tagasi viia ning sobivam paar asemele saada. Ma ilmselt peangi seda tegema - vist on nad mulle jooksmiseks veidi väikesed. Tõenäoliselt hakkan jooksma nr-ga 8,5 (mul on elevandijalad :S). Aga hea on muidugi see, et erinevatele elevantidele mõeldes on täiesti olemas sellised jalanõud, kuhu mu jalad igakülgselt ära mahuvad, nii oma pikkuses kui laiuses ning sedaviisi ei pea ma pärast jooksmist enam jalakrampide käes vaevlema :)