Why not?

Laupäeval, 5. novembril tähistas Londoni lätlaste rahvatantsurühm ühes Londoni šoti kirikus oma 35. aastapäeva. Londoni Eesti Seltsi rahvatantsurühmgi läks oma silmaga kaema, kuis' nii kogenud rühm ka tantsib. Omapoolse kingitusena tantsisime neile Mait Agu koreograafia järgi ühe Kaera-Jaani. Lätlased olid tasemel, et mitte öelda väga tasemel. Ja pidu oli mõnus. Eestlased pabistasid enne tantsimist omajagu, kuid pärast esinemist selgus, et ei olnudki vaja - tuli (väheste harjutuskordade kohta) hästi välja ning tegemist oli siiski rahvapeoga, mille eesmärk ikka rõõmu, mitte kriitikat jagada. Huvitava faktina tuli videot vaadates välja, et meie esinemiskleidid paistavad päris tublisti läbi :P

Vastupidavamatel jätkus pidu Läti Majas, kus sai juttu ajada, krõpsu süüa, juua ja muuhulgas läti muusika järgi tantsu hööritada. Järjekordse jutupausi ajal küsis Villu, kellega olime reedel pühapäevaks kokku leppinud Londonist väljasõitmise plaanid, kuhu me täpsemalt minna võiksime. Vastasin, et Windsorisse ja Oxfordi. Et Ilona elab Oxfordis, teatas Villu talle, et olgu ta meie külaskäiguks valmis. Ilona, oma vabast päevast seiklushimulises meeleolus, arvas, et mingu me kõik koos hoopis Šotimaale. Ei teagi nüüd, kas ta tegi ainult nalja või mitte, kuid mulle oli vaid üht sekundit mõtlemisaega vaja, et seda grammi võrra tõsisemalt kaaluma hakata. Kaalusime kõik koos ja leidsime, et 9 tundi autosõitu sinna ja 9 tundi autosõitu tagasi oleks ühe päeva kohta liig (isegi, kui oleksime kohe - kell pool 1 öösel - sõitma hakanud). Ahvatlus kusagile kaugemale minna aga jäi. Kuna ma juba vähemalt suvest saati olen mõelnud, et on kaks kohta, kus võiks Inglismaal viibides ära käia - Šotimaa ja Prantsusmaa - käisin kiiresti välja ka ettepaneku Prantsusmaale minna. Ehkki me olime sedasorti ideede suhtes esialgu vaid ainult üsna mänguliselt häälestatud, istusime (Villu, Ilona, Priidu, Tom ja mina) umbes tunnikese (?) pärast juba autosse, et Tom'i ja Villu passid kodust ära tuua ja Dover'i poole ajama panna, et omakorda praamiga Prantsusmaale jõuda. Põhiliseks argumendiks minemise kasuks sai küsimus "Why not?". Teel Tom'i koju leidsime, et Belgia piir ei ole samuti sadamast üldse kaugel. Kuna plaani pidades sai otsustatud, et reisist saab muuhulgas Kaera-Jaani tutvustamise jätkuüritus (esialgse plaani järgi pidime minema Pariisi ja seda Eiffeli torni juures tantsima), ning kuna meil juhuslikult oli Londoni Eesti Seltsi lipp autos, ei pidanud me üldse pahaks mõtteks Kaera-Jaan ka Belgiasse viia. "Why not?" ja  "Kaera-Jaan Euroopasse!" said meie reisi pealkirjaks.

Terve tee olime mõnusas õhinas ja puhkesime aeg-ajalt oma ogarusest muudkui naerma. Et Priidu oli otsuse sündimise hetkeks päevast ja alkoholist natukene väsinud ning olime ta endaga kaasa võtnud ilma selget jah-sõna saamata, ajas ettekujutus tema ülesärkamishetkest meid veelgi enam itsitama.

Hommikul veidi pärast kella 10 (saime 8-se praami peale) inglise aja järgi (prantsuse aeg on tunni võrra ees) maabusime Dunkerque'i sadamas. Leppisime kokku, et alustuseks läheme Belgiasse hommikust sööma. Teel sinna nägime veidike Prantsusmaad, mis looduse poolest oli kangesti Eesti moodi. Belgia De Panne'i linna jõudnud, manustasime sularahaautomaadist endi rahakottidesse veidike eurosid (mille kohta mu Inglise pank mulle kohe sõnumi saatis), helistasime sugulastele-tuttavatele teatamaks, kus me parasjagu viibime ja asusime mõnusat söögikohta otsima. Õige pea maandusimegi ühes pagarikohvikus, kus kugistasime viisakalt alla kena kukli-muna-peekoni hommikueine. Seejärel suundusime randa, panime lipu liivasse, klõpsutasime pilte ja lõpetuseks tantsisime Kaera-Jaani. Meil oli väga lõbus (ehkki külm, sest tuul nii hirrrrrmsasti puhus). Kiiresti külastasime ka suveniiripoodi.

Et meil kogu oma eurotuuri jaoks oli aega vaid loetud tunnid, kobisime varsti uuesti autosse, et Prantsusmaale Dunkerque linna õllekastmes kana sööma minna ja järjekordset Kaera-Jaani keksida. Kuna restoranid lõuna- ja õhtusöögi vahepealseks ajaks köögi klientide vähesuse tõttu sulgevad, jäi kana küll söömata, kuid Kaera-Jaan sai siiski ka Prantsusmaale viidud. Kana söömata jäämisest veidi oma entusiasmist kaotanud, otsustasime kella neljast praami püüda ja kiirustasime tagasi sadamasse. Jäime mõned minutid hiljaks ja nii saime võimaluse oma koosolemisaega järgmist praami oodates 2 tunni võrra pikendada. Oli tore.

Praami peal sõime ja magasime, sest me ei olnud viimaseid koosveedetud ööpäeva jooksul just ülearu teinud. Lisaks sellele tahtis Inglise kanal (minu) liikumisiiveldusest - mille vastu ma endale laevast, muide, magnetkäepaelad soetasin - viimast välja pigistada.

Tagasiteel Doverist Londonisse ajasime niisama juttu ja kaasreisijate lahkel loal sain isegi häälepaelad valla päästa (järgmisel korral ootan aktiivset ühinemist!).

Jõudsin koju veidi pärast kella 10 õhtul ja püüdsin võimalikult kiiresti magama saada, kuna täna oli vaja juba kell 5 tõusta, et oma esimese (!) hommikuvahetuse ajaks tööle jõuda.

Foto- ja videomaterjali kogusime kõvasti. Mina oma isikliku fotokaga veidi vähe, kuid lähiajal on lootust ka Ilona ja Villu kogutu kohta suunaviite anda.

Huvitav on veel märkida, et oma lühikese reisi põhjal meeldib meile vist üksmeelselt Belgia praegu rohkem kui Prantsusmaa (ainult Tom võib teisiti arvata, kuna ta on ka Pariisis käinud).

Kokkuvõttes oli ülitore reis. Tänud, kaasvõitlejad! Järgmise korrani!